Vello Orumets mullu 50, nüüd juba 70!
Pisut piinlik oli sünnipäeva hommikul sisse sadada. Mul õnneks toimetuse poolt kingitus ka kaasas. Näe, Maalehe müts ja käterätt! Muide, Edgar Savisaar sai eelmisel aastal samasugused.
Oh jah, mis sa oskad kosta. Kas panen kohvi üles?
Ei, me saame toimetuses seda ilma rahata. Ajame parem juubelijuttu. Seda enam et alles sul üks oli. Eelmisel aastal ja 50.
Need olid lavategevuse aastad.
Kõvad numbrid mõlemad, väiksem eriti. Seitsmekümneseks võib nii mõnigi meist veel saada. 50 aastat järjest laval olla õnnestub vähestel.
Ega ma end mingi seitsmekümnesena küll ei tunne.
Küllap on sul oma kirjust reast pungis pildialbum? Vaataks õige neid koos.
Tead, ei ole, üldse kohe ei ole. Igasugu ajalehed on küsinud ja keegi pole pärast tagasi toonud. Kunagi varastati mul mitu kohvrit ka ära. Pildid ja noodid sees. Mõni üksik foto veel alles on, eks me võime neid pärast vaadata.
Pirni tahad? Väljanägemine pole suurem asi, aga hästi magusad.
Aitäh, on jah.
70 ja muudkui laulad. Tööd jätkub?
Jätkub õnneks küll. Jaanilaupäeval olin Pühajärvel, järgmisel päeval oli üks juubel ja siis veel Kõnnu külapidu.
Igal nädalalõpul ikka midagi on.
Repertuaar tundub sul raudne ja äraproovitud olevat. Millist laulu ja mitu korda sa kõige rohkem laulnud oled?
Eks seda “Miniseelikut” olen vist kõige rohkem esitanud. 41 aastat järjest. Aastas ehk 50 korda. Mitu see kokku teeb, ei tea, aga kui 41ga korrutada…
Ma pärast korrutan.
Tänan.
See Anne seal laulus, kellest sa külmalt mööda läksid, ei kanna enam ammu miniseelikut. Võib-olla on viimase salmi kõva gripp talle isegi saatuslikuks saanud. Sina laulad ikka temast edasi.
Ah, sul telefonid tirisevad pidevalt, võta parem vastu, ma ootan.
(Intervjuu jääb siinkohal pooleli. Juubilar võtab telefoni. Ove Petersell raadiost Elmar tahab umbes samu asju teada.
Vastustest selgub, et Orumetsa tervis on stabiilne, suveplaanid paika pandud, lemmiklaul “Hüvasti, Maria!” ja et möllaks veel küll, aga eks ole möllatud ka. Ja see tervis…)
“Miniseelikut” tuleb siis 50 korda 41 korda. Aga kõige vähem lauldud laul?
”Den pobedõ“ — üks kord.
Kuidas hääl vastu peab?
Peab. On lihtsalt jämedamaks läinud, aga eks käristan ülemised noodid ka välja.
Rääkisid ennist telefonis, et põlved teevad muret.
Oi, jah. Kui mõnd treppi näen, hakkan lausa kartma. Pühajärvel oli nii pikk tee sinna üles minna, mõtlesin, kuidas küll alla tagasi saada…
Kuule, kuidas seda neljarattalist jämedate kummidega asja kutsutakse?
ATV?
Just. Kunagi unistasin, et saaks sellega sõita. Ja näed, toodigi selline üles ja sellega sain alla. Oleks äärepealt järve sõitnud. Mina muidugi roolis ei olnud.
Oled kunagi olnud?
Mitte kunagi. On pakutud küll, aga … ei.
Oleme mõlemad nõukaaegsed inimesed. Enamik meie elust on selle režiimi paistel möödunud. Oli sul siis artistina kergem elada?
(Juubilar mõtleb pikalt, siis ohkab ja kostab.)
Tead, oli kuidagi … stabiilsem. Leib oli filharmoonias kindlam.
Tänu oma lembelisele baritonile ei pidanud sa vist väga palju seda punast värki laulma.
No ega ma sellest ei pääsenud ka. Igasugu tähtpäevad Moskvas ja Leningradis. Õnneks oli neid tõesti vähe.
Pihtisid praegu Elmarile, et su lemmiklaul on “Hüvasti, Maria!”. Muide, Hemingway romaanis „Kellele lüüakse hingekella” on ühe tegelase tekst umbes järgmine: “Kui sa mu kirja ootad, siis tea, et see tuleb. Kas või mulla alt. Aga saatmata see ei jää…”
Näed siis, kust Valli Ojavere nende sõnade impulsi sai. Aga see on tõesti mu lemmiklaul.
Kaua veel laulda kavatsed?
Kuni häält on.
Häält ju on?
Siis laulan.
Küsisin hiljuti sedasama Riho Sibula käest. Ta tsiteeris Keith Richardit: ”I’ll rock till I drop.”
Just, ja seni, kuni kutsutakse.
Kas näed oma tüpaažile järelkasvu ka?
Kummaline, aga ei paista. Uus põlvkond on ikka väga teistmoodi.
Mingil määral see isegi häirib. Omapära jääb väheks. Kuidagi ühtemoodi tunduvad. Mitte ainult meeshääled, naised ka. Vast ehk Birgit Õigemeel, temas on midagi erilist.
Leiad vanemast põlvkonnast rohkem meeldivat?
Jah, kas või Heli Lääts. Heas mõttes lihtne ja ilus. Hoopis teisest nurgast kui Anne Veski.
Kunagi samastati Eestiga Georg Otsa, siis Jaak Joalat, praegu Anne Veskit. Ma tean, et kõik kolm on eri žanrist, aga nende nimede puhul on öeldud, et oo, Estonia!
Ega sa ise ka vähe ole “Estoniale” nime teinud. Kas kõik endised liiduvabariigid läbi lauldud?
Mitu korda. Neli korda Kaug-Ida ka.
Ükskord pidime jõudma Kamtšatkale, aga seal oli lumetorm ja meid ei lastud Magadanist välja. Istusime seal kolm päeva. Kui siis kohale jõudsime, nägime, mida lumetorm tähendab. Viiekordsetel majadel ulatus lumi kolmanda korruseni. Oli märtsikuu, täpsemalt naistepäev, ja siis hakkas see kõik sulama. Kohutav. Aga kontserdid võeti väga hästi vastu.
Kuidas sul väljamaale saamistega läks? Sinna vist väga hästi ei lastud?
Vastupidi, ise ka imestan. Sõjaväes sattusin Arhangelskisse, õhutõrjevägedesse. Selle statuudi järgi poleks viis aastat üldse tohtinud kuskile minna, aga kui 65ndal tagasi tulin…
Allveelaeva pealt, nagu kõik räägivad…
Jah, nagu kõik räägivad. Kunagi tuli isegi üks mees juurde ja ütles, et tuletame koos veealust teenistust meelde…
Ma ei ole kunagi allveelaevas teeninud. Laulnud seal küll, aga see oli Lainega Krimmis…
Nojah 65ndal tulin tagasi ja juba järgmisel aastal saadeti Prahasse. 67ndal Kanadasse, siis otsa kohe Soome, pärast seda hakkaski kõlakas, et Orumets on koputaja. Kuidas ta muidu nii käia saab…
Keegi pidi ju ikka koputaja ka olema?
Oligi. Ise teadsin kolme, kaks neist lõpetasid enesetapuga…
Eks valvata oli vaja…
Ju siis, aga midagi hullu küll ei juhtunud. Kanadas kutsuti mind näiteks Ukraina raadiosse. Ajasime seal juttu ja laulsin neile ukraina keeles. Midagi ei tehtud.
(Laulab veidi ukraina keeles.)
Mitmes keeles laulnud oled?
Oi, üsna paljudes. Tšehhi, poola, vene, eesti, ukraina, eriti saksa keeles. Mu tämber on lihtsalt saksa lauludele sobiv. Saksa laulud ise meeldivad ka.
Mis see kõige madalam noot on, mida välja võtad?
Do. Lased kogu sisikonna lõdvaksja siis ta tulebki. (Näitab, kuidas sisikond lõdvaks läheb ja do tuleb.)
Kunagi laulsin üht merelaulu oktaav madalamalt, ilusti tuli välja küll, aga pärast öeldi, et Orumets on seekord liiga palju õlut joonud.
On sind värske vabariigi poolt autasude vääriliseks ka peetud?
Ei, ainult näe, piirivalvurid kinkisid selle tahvlikese.
Kas sul on mõni loits või lause ka, enne kui lavale lähed?
Midagi erilist ei ole, mõnikord kipub käsi risti ette lööma. Siis lööngi ja lähen…
Täna lööma ei pea, esinemisi ei ole? Õhtul pead pidu?
Ei mingit pidu. Eelmisel aastal sai selle 50 all kõik peod ette ära peetud. Istun õhtul vaikselt omade keskel. Muuseas, Anne Vellil on ka täna sünnipäev, meil see ühel päeval.
Anne Vellile palju õnne. Kas näitad nüüd pilte ka, nagu lubasid?
Eks sa vaata, siin mõned on. Üks vana pilt noore Velloga. Õppisin siis Viljandi keskkooli viimases klassis ja mängisin Ugala teatris kaasa.
Loo nimi oli “Kaks abielu” ja rolli nimi oli Mati. Koos Hilja Varemiga mängisime. Karl Ader aitas ja õpetas.
Teised pildid on uuemad, eks uuri neid ise.
ELUKÄIK
Vello Orumets
- Sündinud 28. juunil 1941 Viljandis
Haridus
- Viljandi 1. keskkool 1959
- Õppinud Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1959–1962
- Eesti Riikliku Filharmoonia Estraadistuudio 1960
Töö
- Ansambli Laine solist 1960–1977
- Ansambli Erfia solist 1978–1988
- ENSV teeneline kustnik 1976
- Praeguseni tegev vabakutselise lauljana
