Mis maa see on?
Elamuse, mis püsib silme ees ja heliseb kõrvus siiani. Loodetavasti see ei kustugi.
Peo suurimaks elamuseks oli laul “Mis maa see on?”. Ja kui Siiri Sisask ka ise koos ühendkooriga seda läbi mikrofoni laulis, tundus, et… Tundus, et see oli viimase peal. Ja eks oligi. Tunne viimase peal. Haripunktis.
Usun, et lauluväljakul, kus oldi üksteisele väga lähedal, sai meie-tunne rammusat toitu. Rammusat sõna heas tähenduses. Sest meie-tunne ei tohi kiduda, kängu jääda.
Tegelikult oli kogu pidu üks suur eestlaseks olemise ja kodu kalliks pidamise pidu. Ning on suurepärane, et selle tähtsaimad tegelased olid just noored, kellele välismaa virvatuled tunduvad tihti põnevamad kui kodutuled.
Tänu peole said vast paljud kaugemate kantide lapsed üldse esimest korda elus Tallinnasse. Trollis laste omavahelisi jutte kuulates — kuuldes polnud kahtlustki, et muljed keevad üle serva.
Kuulsin suurigi inimesi imestavat, kuidas lapsed suudavad pika päeva varahommikusest rongkäigust kuni õhtutundideni kestnud kontserdi lõpuni vastu pidada. Eriti just mudilased. Oma tosin tundi. Aga see ongi üks laulupeo fenomene: kõik teavad — küll kodus saab välja puhata. Oma kodus. Siis kui pidu läbi.
Kui mu tuttav kuulis, et hankisin tantsupeo pileti neljandasse ritta, arvas ta, et küllap pean tantsumustritest aimu saamiseks pärast telerist kõik uuesti üle vaatama. Telerist ei saanud siiski seda õiget tunnet, sest ei näinud tantsijate õhevil-elevil nägusid. Aga kohapeal oli see kõik hästi näha.
Ning kui lauljad peo lõpus nõudsid mesipuu poole lendamise laulu, polnud kahtlustki, et just sellised peod hoiavadki meid nelja ilmakaare poole laiali pagemast.
Sellise peo eest tasus ka hirmkallist piletiraha maksta.
