Peipsiääre tarkus: sibulat tasub varuda augusti keskel
Kahekilose sibulapalmiku eest küsitakse 4-6 eurot, mõni julgem ka rohkem, kuid kaubelda saab siingi — kui osta mitu, võib hinnast alla saada.
Kui läheb sibulamüügiks, suudavad muidu vene keelt kõnelevad inimesed asju ajada ka eesti keeles, pikemaks jutuks sõnavara siiski ei piisa.
Kõnelda nendega aga tasub, sest kiire sibulapuhastamise kõrvalt jääb jutuks aega küll ning nii võib teada saada mõnegi tarkusetera.
Näiteks, et sibulakuivatamine on tõsine töö ning sellega on kogu aeg tegemist — tuleb vaadata, et oleks küllalt õhku ning päikest ja käest ära läinud mugulad välja sorteerida.
Sibul on kuiv ja valmis siis, kui ümber on kaks kuldset kihti.
Praegu on sibul veel märg ja raske, kuid leival oi kui maitsev! Värske ja tilgub piima — nii kiidavad kohalikud ise.
Paras aeg talvesibulat varuda võiks olla augusti keskel, siis on nad kindlasti kuivad, kuid koduski ei tohi sibulaid niiskesse kohta paigutada.
Palmikut ennast hakatakse tühjendama ülalt, alt kiskudes hargneb kogu käsitöö lihtsalt lahti.
Tänavune aasta oli sibulakasvatuseks üsna soodne, vahepeal oli ilm küll pikalt kuiv ning siis tuli kõvasti vett vedada.
Kel rohkem sibulat, kastis pumbaga, aga eks elekter ole ju kallis. Hind on ka põhjus, miks sealne rahvas väetist ei pane — pole raha ja see tõstaks müügihinda, mis võib kauba sootuks kätte jätta.
Nädalavahetusel oli Kolkja ja Kasepää külades tõeliselt rahvusvaheline seltskond — peale eestlaste väntasid ratastel ringi sakslased ning kirikust kirikuni sõitsid turismiteatmiku juhatusel ka itaallased.
Eks natuke tihe see liiklus ole ja turiste paljuvõitu, möönsid kohalikud, kuid samas — eks sibul taha müümist.
Igatahes ei seganud huviliste hulk sugugi üht naiste seltskonda, kes töö juurde laulu üles võtsid ning sellel laialt üle tänava kõlada lasksid.
Peale perenaise vehkisid samas tööd Peterburist saabunud sugulased, kes niimoodi end suurlinna elust mõnusalt välja lülitasid.
