Kreeklastest targemad
Kuidas nad ometi ei mõista, et tuleb suuta loobuda heaoluühiskonna hüvedest, mis on küll saanud harjumuspäraseks, aga mille ülalpidamine pole riigile edaspidi ilmselt jõukohane. Muidu peame meie, teised, hakkama neid pärast hädast välja aitama. Õnneks on Kreeka mentaliteet meile siin võõras, tõdeme seejärel kergendustundega. Kas ikka tõesti?
Vähem inimesi võib mõnikord ka hea olla
Eelmisel nädalal arutasime Metsaülikoolis Käärikul Eesti regionaalse arengu teemasid pealkirja all “Seestpoolt suurem Eesti”. Olukord maal nõuab teatud tõsiasjadele ausat silmavaatamist, et tulevasi võimalusi vähegi realistlikult hinnata.
Tahame seda või mitte, aga ilmselt jätkub ka nähtavas tulevikus tendents, et maainimeste arv väheneb veelgi. Vaatamata sellele, et enamik maakondi ja omavalitsusi seab sihiks vahepeal kahanenud elanike arvu taastumist, ei anna kaine pilk tõsiasjadele põhjust seda tõenäoliseks pidada.
Pisut vähem inimesi maal elamas ei pruugi olla tingimata suur õnnetus. Kõigest hoolimata ei ole Eestimaa ju kaugeltki inimtühi ja mahajäetud. Hõredama asustusega maastik tahab lihtsalt harjumist. Keskkonna hoidmiseks on see ehk mõnel pool pigem heagi.
Ka mul on kurb näha Luutsnikus mälestuskivi koolile, kus mu isa omal ajal käis. Aga see kool suleti juba 40 aastat tagasi. Kui keegi teeks ettepaneku seal uuesti kool avada, siis mina seda ei pooldaks. See oleks päris rumal mõte, sest ümbruskonnas pole kooli jaoks lapsi. Mõistlikum on hästi korraldada, kuidas lapsed saaksid parimal viisil liikuda lähimasse tugevasse põhikooli, mis võib asuda ka naabervallas.
Hirm ebapopulaarsete otsuste langetamise ees
Haridusminister Jaak Aaviksoo sõnul on ülimalt tõenäoline, et õpilaste arvu langus jätab praegusest paarisajast gümnaasiumist alles vähem kui pooled. Paljude kooli- ja omavalitsusjuhtide mentaliteet, kes oma töökoha hoidmiseks või valijatele meeldimiseks ei taha valusat tõsiasja isegi mitte arutada, vaid panevad lihtsalt silmad kinni ja loodavad oma piirkonnas imele, ei erine kreeklaste omast tegelikult eriti millegi poolest. Hilja ärgata on arvatavasti valusam.
Meid on maapiirkondadesse jäänud elama suhteliselt hõredalt. Regionaalministri andmetel oli 1930. aastate lõpul vaid kümnendik Eesti valdasid alla 2000 elanikuga, aga tänastest Eesti omavalitsustest on selliseid pooled.
Terve mõistus ütleb, et õige oleks koondada vähenevat kohalikku jõudu tugevamatesse üksustesse, aga kreekalik mentaliteet paljude omavalitsusjuhtide ja osa Toompea poliitikute seas tõmbab sellele teemale juba aastaid lihtsalt tuimalt pidurit. Kardetakse teha ebapopulaarseid otsuseid.
