Eenok Haamer: Ehedad jõulud ei tüüta ega väsita

48 aastat vaimulikuametit pidanud Eenok Haamer ütleb eestlastel olevat jõuludega erilise sideme, mis ajas ja geenides ulatub kirjasõnast kaugemale ega luba talvist pööripäeva vaikides mööda lasta.

Olete olnud vaimulikuna jõulude ajal kantslis pea pool sajandit. Kas kogu selle aja jooksul on olnud nii, et inimesed leiavad jõulude ajal kirikusse tee?

Kogu aeg, igal aastal. Eestlased on jõulurahvas, midagi pole teha. Okupatsiooni ajalgi ei jäänud kirikud tühjaks, kuigi surve oli tugev. Inimesed ei hoolinud lihtsalt sellest. Mingid asjad meie rahvuslikus mälus on nii tugevad, et teatud juhtudel need avanevad, tulevad esile. Kui keegi püüab jõule tühjaks teha ja räägib, et see kõik on mõttetu, siis rahva mälu vastu ei saa. See on tõsiasi.

Jõulud on Eestis üks enim tähistatavaid pühasid, kuid viimasel ajal on üha enam neid, kes räägivad, et kogu virr-varr võtab viimse jõu ning ehk oleks parem pidada hoopis tagasihoidlikke nääre.

Eesti talurahvakalender on nagu ring, mis on pööripäevadega jagatud neljaks. Paastumaarjapäevast algab kevad, jaanipäevast suvi, mihklipäevast sügis ja jõuludest talv. Kõige rikkalikum osa rahvakommete pärandis on jõulude päralt. Need on eestlastele alati olnud suur püha, täiuslik aeg, Jumala Poja sündimise püha. Ka nääre, kaheksandat päeva pärast jõule, peeti pühaks, kuid mitte omaette. Sõna “näärid” tuleb Skandinaaviast ja sisaldab viidet uuele aastale. Pühade kaheksas päev on meil olnud tavaliselt päev, mil põhipühade kombestikku rõhutatakse, seepärast tehakse nääride ajal palju sellist, mis on esiplaanil ka jõuludega seotult. Ka nääre, kaheksandat päeva peale jõule, peeti pühaks, kuid see ei ole olnud püha omaette ning vaid seda tähistades jätaksime end peamisest kõrvale. Vanasti oli jõulude periood väga pikkja algas 21. detsembril toomapäevaga ja ilmselt lõppes Eestis nagu Soomeski alles nuudipäeval, 13. jaanuaril. Toomapäeval toodi õled või heinad tuppa, aga vana-aastaõhtuks ehk nääriks vahetati need välja –õled heinte vastu, heinad õlgede vastu. Need oli selle aja peale juba ära tammutud ja prügiks muutunud ning vajasid vahetamist, kuid õled pidid sel ajal kindlasti toas olema.

Maalehe kontorisse toodi pühade puhul põhust punutud sead. Põhkude tuppa toomise kommet hoitakse Lääne-Eesti üksikutes kohtades veelgi alal. Mis selle põhuga on?

Põhud olid tähtsad, kuna jõulude ajal olid kõik võrdsed. Kõik magasid põhkude peal, nii teenijarahvas, sulased, pererahvas kui lapsed. Ainult vanad ja haiged jäid sängi. Oli tavaks, et jõuluhommikul väga vara viidi loomadele lauta leiba. Isa tuli laudast tagasi ja ütles: “Lapsed, teate, mis ma nägin! Maarja oli lapse ilmale toonud ja meie sõime pannud!” Ja lapsed ütlesid: “Isa-isa, miks sa meid kaasa ei võtnud!” Sest kõik teadsid, et imet näeb ainult see, kes esimesena lauta läheb. Selle kombe tausta on raske uurida. Meil pole vahendeid, millega ajas nii kaugele minna. Kuid sisuliselt tähendab see, et loomadele jagati seda, mida ise söödi. Nad arvati sellega kuuluvaks pere hulka. Isegi leiba tehti arvestusega, et seda jätkuks ka loomadele jagamiseks. See räägib võrdsusest ja sellest, et kuulume loodusega kokku, et oleme ühendatud kõigi teistega. Jõulud muudavad meid üheks.

Jõule on nimetatud pööripäevapühaks, sest ega Jeesuse sünni aeg olegi täpselt teada.

See on tõesti nii. Siin hämatakse palju, püütakse anda eri tähendusi. Aga minu meelest näitab meie rahvakalender selgelt, et me oleme väga hästi aru saanud jõulude tähendusest. Meile on jõulud kogu aasta peapüha. Paastumaarjapäev on naiste püha, Maarja sigitamise päev. Lihtne arvutus näitab, et üheksa kuud pärast seda on täitumine — sünniaeg ehk jõulud. Kuus kuud enne Jeesust sündis Ristija Johannes, sel ajal me peame jaanipäeva. Kõige enam küsimusi võib tekkida mihklipäevaga, mis ongi üks salapärasemaid päevi meie rahvakalendris.

Kui kaugele Eestis selline pööripäeva tähistamine ulatub?

See oli paigas juba enne kristluse meile tulekut. Aasta oli korraldatud, asjad täpselt paika sobitatud. Midagi polnud vaja ümber teha. Meie ei teinud kristlikku süsteemi üle võttes oma kalendrit ümber. Seda tõestab juba seegi, et meie kalendrist välja jooksvaid ülestõusmispühi pole siiani täielikult omaks võetud.