Kultuurikeskuse maja sai 55
Oli sõnavõtte, lilli ja kingitusi nagu taolistel tähtpäevadel ikka. Kõige väärtuslikuma kingituse tegi kultuurikeskus aga endale ise, andes selleks puhuks välja raamatu „Killukesi Keila kultuuriloost". Kaunilt kujundatud raamatusse on põimitud fakte ja meenutusi, mida täiendavad fotod, millest mitmed rabavad oma unikaalsusega. Raamatut trükiti 500 eksemplari ja seda saavad soovijad osta kultuurikeskusest. Albumi formaadis ja värvitrükis kõvakaaneline raamat maksab 10 eurot.
Raamatus toodud meenutuste hulgast valisime lehte mälestused teada-tuntud mehelt Ilmar Mossilt, kes oli Keila Kultuurimaja direktor aastatel 1960-1962.
Ilmar Mossi mälestused
Keilasse tõi mind telefonikõne, milles tehti ettepanek tulla Keila Rajooni Kultuurimaja direktoriks. Olin Põlva Kultuurimaja kunstiline juht ning äsja abiellunud. Keilas pakuti noorele perele katust pea kohale - ühetoalist elamist kultuurimajas, esialgu, hiljem omaette korterit. Nii saigi Keila Kultuurimaja paariks aastaks minu töökohaks, enam kui neljaks aastaks aga elukohaks, kuna korterilubadus lubaduseks jäigi.
Uues kohas adapteerumine on alati nii- ja naasugune. Kohe sai selgeks, et kultuurimajas elatakse ja on elatud aktiivset elu. Väga soojalt meenutasid vanad olijad „vana maja" aegu. Ometi leidus ka minule kui uustulnukale piisavalt rakendusvõimalusi. Täpsustan, tulin Keilasse 1960. aasta sügisel. 1962. aasta algul viidi mind üle rajooni täitevkomitee kultuuriosakonna juhatajaks. Ametialane suhe lõppes aga aprillis 1962, kui Keila rajoon likvideeriti.
Aastad 1960-1962 olid majanduslikult väga rasked. Vaesus vaatas igalt poolt vastu. Rahanappus pani arengule oma piirid, kuid rahva soov tegeleda harrastustega, täita sisuka tegevusega oma vaba aega, suhelda aktiivselt mängis otsustavat osa. Majas kees elu hommikust hilisõhtuni.
Üks esimesi suuremaid ettevõtmisi, mida mina vedasin, oli 1961. aasta alguskuudel rajooni talvise laulupeo korraldamine. Kultuurimaja saal oli lauljaist tulvil, puhkpilliorkester oli „peidus" lavasügavuses lauljate taga. Pidu läks korda, tõi vajalikku elevust maakooride ellu (neid oli tollal üsna palju).
Sidusin ennast ka näiteringi tööga, kuigi Maia Raudsepa näol oli olemas kogenud tegija. Jätkasime neil aastatel head traditsiooni - näiteringi väljasõiduturneesid - põhiliselt Saaremaale. Need olid põnevad ja meeldejäävad.
Põlvast tõin kaasa „välismaal" käimise kogemuse. Kahel aastal tegime segaeeskavaga ringreise Lätis ja Leedus. Olin paljudes rollides - „hõbehalli" juht, laulude saatja, tantsuks mängija, korraldavast tegevusest rääkimata.
1962. aasta kevadel sai minust üldlaulupeo büroo juhataja. Kuni Keilast ärakolimiseni 1965. aasta suvel lõin jõudumööda kaasa isetegevuses.
Meenutan mõnd humoorikat seika - Kultuurimaja hoone oli uus, aga kõigi tolle aja ehituse probleemidega. Kurdeti, et maja on talvel väga külm ja niiske. Elukogenud inimene soovitas: pane küte käima varakult, kui ilmad on veel soojad ning võimalik korralikult tuulutada. Nii sai tehtudki ja tulemus: osa toolidest ilmutas lagunemise märke, kuna tapid kuivasid lahti. Aga soojemaks sai küll.
Keilas paiknes tankipolk. Toimus tähtis sõjaväeline üritus, kus osales kindraleid, ka muid kõrgeid aukandjaid terve saalitäis. Laval paiknes presiidium, presiidiumilaua kõrval kõnepult ning hetkel, kui kindral pidas kõnet, kukkus talle lagipähe, osaliselt ka presiidiumilauale, laest lahmakas krohvi. Prahvatus oli kõva, kõik kohad tolmu täis. Ohvitserid jooksid ringi, selgitamaks põhjust ning tabamaks võimalikku süüdlast. Olin all oma toas, kui sisse tormasid kaks ohvitseri, püstolid peos ning nõudsid pääsu pööningule. Avasin pööningu.
Asja lähem uurimine tuvastas, et täpselt selles kohas asetses keskkütte soojavee paak. Sinna alla poleks keegi pääsenud. Temperatuuride muutumine oli ilmselt liiga paksu krohvikihti aegamisi irrutanud ja see valis varisemiseks just parajaima aja. „Tagajärgi" ei olnud. Kolmas seik oli seotud katlamajaga.
Mingitel põhjustel oli vaja kogu küttesüsteem tühjendada. Kui avati katlamajas äravoolukraanid, ei läinud vesi kusagile mujale kui otse katlamaja põrandale. Uputus oli muljetavaldav. Hilisem uurimine tuvastas, et seal, kus maasse sisenesid äravoolutorud, nad ka lõppesid. Kogu edasine äravoolusüsteem oli lihtsalt ehitamata!
Mul on siiralt hea meel, et Keila Kultuurimaja ei tabanud üleminekuajal paljude teiste kultuuri- ja rahvamajade ning klubide kurb saatus, mis maha parseldati ja rahvas kooskäimise kohast ilma jäeti. Keila Kultuurimaja elab. Pikka iga!
KRONOLOOGIA
1909. aastal valmis Keila Vabatahtliku Tuletõrjeseltsi hoone ja seltside ringid, kes enne tegutsesid kord siin, kord seal, hakkasid nüüd koos käima ja pidusid pidama „pritsimajas".
1929. aastal sai „pritsimaja" juurdeehituse, kolmanda korruse ringiruumide jaoks. Ka avardati näitelava ja pikendati saali.
1935. aastal nimetati „pritsimaja" ümber Keila Rahvamajaks.
1941. aasta suvel hävis rahvamaja tules. Teise maailmasõja ajal tegutseti juhuslikult ja kasutati selleks Keila Algkooli ruume.
1945.-1952. a. tegutses Keila Rahvamaja praeguse Rae apteegi ruumides.
1952.-1956. a. töötas Keila Rajooni Kultuurimaja endises Keila vallamajas Paldiski maanteel.
1954. aastal alustati uue kultuurimaja ehitamist.
Ringid alustasid uues majas tööd 1956. aasta novembris. Saalis tehti proove juba siis, kui parkett oli alles poolel põrandal ja maja raamatukogupoolses osas käis alles ehitustöö.
Kultuurimaja avaball toimus 30. detsembril 1956. aastal. Ametlikult anti maja käiku 1957. aastal.
Avakontserdil esinesid 20-liikmeline estraadiorkester koos naisansambli ja solistidega, võimlejad ja estraaditantsijad, sõnameistrid, nais- ja segarahvatantsurühm, rahvamuusikaorkester, naiskoor ja puhkpilliorkester. Tantsuks mängis oma tantsuorkester.
