Fenomenid Soome presidendivalimistel
Nüüd on teisiti. Poliitika näib lühinägelik, inimeste poliitiline mälu veel lühem.
Juba parlamendi ja kohalikud valimised on valijatele ja paljudele kandidaatide meeskonnaliikmetele ”projekt”. Tehakse mõni nädal, kõige rohkem kuukene kirglikult tööd partei/kandidaadi hüvanguks, siis eemaldutakse mõneks aastaks või lõplikult poliitikast.
Presidendivalimised on isegi rohkem ”projekt”, neid peetakse igal kuuendal aastal. Suure osa valijate jaoks on neist kujunenud mingisugune poliitiline “Soome otsib superstaari”-võistlus, milles saame nädal nädala järel jälgida televiisorist oma lemmikuid. Me ei saa küll otse kedagi välja hääletada, aga gallupinumbrid teevad seda meie eest.
Fenomenid ja mälu
Soome presidendivalimistel on pärast Kekkose 25aastast võimu olnud ikka ”fenomene”. 1982 valiti presidendiks esimene sotsiaaldemokraat, Mauno Koivisto.
See krüptilisi filosoofilisi lauseid lajatav mehemürakas oli arusaamatult populaarne. Lavastaja Jouko Turkka kirjeldas alati solvunud olekuga Koivistot “kaubamaja ette palavasse autosse jäetud sohvrina”, aga Koivisto oli ikkagi kaksteist aastat president.
Järglane oli samuti “fenomen”, tollal tundmatu ÜRO ametnik Martti Ahtisaari. Sotsiaaldemokraadid tegid taktikalise vea: avatud eelvalimised.
Teiste sõnadega, kes tahes võis hääletada, kellest saab järgmine sotsdemmide presidendikandidaat. Favoriit, pikaajaline minister ja partei esimees Kalevi Sorsa kaotas kõigi üllatuseks.
Tõenäoliselt algas siin kodanike “taktika” valimistel: nad hääletasid Sorsa vastu, millest sündis juhuslikult Ahtisaari võit. Presidendivalimistel oli veel teinegi “fenomen” – Elisabeth Rehn, Rootsi Rahvapartei esindaja, kes jõudis teise ringi ning väga lähedale võidule. Parteist, mis saab valimistel keskmiselt 5% häältest.
Ka Tarja Haloneni võib pidada “fenomeniks”. Et Soomes võib presidendiks saada vasakparteilane, naine, üksikema, kirikust lahku löönu ja lisaks veel endine seksuaalse võrdõiguslikkuse ühenduse esinaine.
See viimane seik tõstatas küsimuse Halose seksuaalsest orientatsioonist, kuigi sopaloopimist palju polnud. Ei olnud sotsiaalmeediat.
Halose vastaskandidaadist teiseks võimuperioodiks Sauli Niinistöst sai samuti “fenomen”. Parteil oli veidi alla 20% toetust, Niinistöl teises voorus üle 48%. Niinistö tohutu populaarsus ongi pärit nendest valimistest ja järgmistel parlamendivalimistel avaldus see juba üle 60 000 isiklikult korjatud hääles.
Praegustel valimistel on meil Haavisto fenomen. Ta on endine Rohelise liidu esimees, keskkonnaminister ja töötanud ÜRO eri ametites kriisikolletes rahuläbirääkijana, veidi nagu Martti Ahtisaari.
Selle “fenomeni” arhitektid ja toetajad näevad teda rahvusvahelisuse, inimõiguste ja sallivuse saadikuna.
Projektipõhine poliitika tähendab siin selle unustamist, et Tarja Halonen on neid samu teemasid ülal hoidnud kogu oma 12aastase võimuperioodi jooksul.
Kuidas see nii läks?
Kandidaate oli kaheksa. Kolm juba vanad tegijad: Niinistö, Keskpartei Paavo Väyrynen ja sotsiaaldemokraat Paavo Lipponen.
Väyrynen seadis end ise kandidaadiks juba ammu. Isegi ta enda parteis naerdi selle üle ja kõige varasemad gallupid lubasid talle ca 1% toetust üle maa.
Kevadel sai Keskpartei parlamendivalimistel nii kõvasti lüüa, et teisi kandidaate ei ilmunudki välja.
Partei juhatus oleks võtnud meelsamini kelle tahes, aga tahtjaid polnud.
Väyrynen asus tegutsema pool aastat enne teisi. Ta käis läbi kõik Mandri-Soome vallad, pidas sadu kõnesid, surus kümneid tuhandeid käsi. Ja kõigi imestuseks sai too juba poliitikas läbipõlenuks peetud dotsent 17,5% häältest – kolmanda koha.
Maaelu kaitsja, eurokriitiline Väyrynen oli maapiirkondades väga populaarne. Näiteks Lapimaal sai ta kõige enam hääli, 43%, ja oli oma 20 valda, kus Väyrynen kogus üle poole kõigist häältest.
Väyryse meelehärmiks on need väikesed vallad, valimistulemus otsustatakse ikkagi keskustes.
Täpselt vastupidi läks teise Paavoga. Kaheksa aastat peaministrina töötanud Lipponen, aastatuhandevahetuse Soome poliitika võimsaim kuju, pidi leppima kolmandikuga oma partei häälte hulgast, häbiväärse 6,7%ga. Siin on televisioon vast olulisim tegur.
Need üksikud korrad, kui televisiooni valimisdebattides käsitleti asju, mis kuuluvad presidendi võimupiiridesse, Lipponen säras. Vähemalt nende silmis, kes ise poliitikat jälgivad. Muidu aga jättis ta liiga tihti väsinud ja tüdinud mulje.
Lipponen keeldus ka Helsingin Sanomate korraldatud kandidaatide kõndimiskatsest. Täiesti õige – kõndimise kiirusel vaevalt et on mingit tähtsust riigiasjade ajamisel. Aga kui oleme ausad, siis vaevalt et suurem osa valijaist üldse teab, mis need riigiasjad on.
Kevadiste parlamendivalimiste suurvõitja, marurahvuslane Timo Soini kogus 9,4% häältest. Kuigi ta järjepanu kinnitas, et osaleb tõsiselt, jäi televaatajaile mulje, et Soini ei taha presidendilossi. Ülejäänud kandidaadid kogusid 2,5–5,5% häältest.
Senine suurfavoriit Niinistö kogus 37% ning Pekka Haavisto 18,8%. Teine voor toimub pühapäeval, 5. veebruaril. Eelhääletamine algas juba 25. detsembril.
Mis juhtub, mis saab edasi?
Pekka Haavisto on 53aastane, riigiteaduste üliõpilane, tsiviilteenistuse läbinu (president on ka kaitsejõudude ülemjuhataja), registreeritud kooselus Ecuadorist pärit Antonio Floresega.
Sauli Niinistö on 63aastane, kohtujurist, kapteni auastmes, teist korda abielus (esimene abikaasa hukkus autoõnnetuses), kahe täiskasvanud poja isa.
Gallupid ennustasid veel mõni aeg tagasi, et Niinistö võidab teises ringis keda tahes. Praegu on kõige kindlam öelda, et keegi ei tea, mis juhtub.
Kõigil rahvahääletustel on kaotajagi saanud tubli 45% häältest, polariseerumine paistab asja juurde kuuluvat.
Oskus presidendi ülesannetega hakkama saada on valijate meelest vaevalt et otsustav. Muidu oleks Paavo Lipponen ju teises voorus. Küsimus on kujutluspildis, muljes, imagos. Ja muidugi selles, keda hääletavad need, kelle enda kandidaat välja langes.
Suur osa vasakpoolsetest paistab koonduvat Pekka Haavisto selja taha, sel juhul on otsustavas positsioonis Soini ja Väyryse valijad. Ei Koondpartei (Niinistö) ega rohelised (Haavisto) ole end suutnud näidata maapiirkondade eest seisjana. Kas ühel või teisel on usutav sõnum?
Haavisto fenomeni toetajad leiavad, et nende kandidaadi homoseksuaalsus on Soome sallivuse märk.
Vastased ütlevad, et homoseksuaalsus on lubatav, aga kui neljakümneaastane valge mees toob endale elukaaslaseks paarikümneaastase juuksuri arengumaalt, nagu Haavisto tegi vaid kümmekond aastat tagasi, oleks see heterole poliitiline enesetapp. Ehk siis: kas sallivus on kõigile ühesugune?
Vaevalt et Haavisto homoseksuaalsus Väyryse ja Soini valijatele põhiküsimus on, pigem tema rohelisus. Haavisto kampaania on muutunud mingisuguseks rahvaliikumiseks, kus roheline meelelaad on varju jäetud. Kui liiga innukad rohelised toetajad hoogu satuvad, võidab Niinistö.
