Fosforiidikülasid vaevab halb eelaimus

Ehkki riik kinnitab, et fosforiidi kaevan­damine ei tule kõne allagi, tunnevad Pandivere elanikud, et äriringkondade huvi nende kodumaakonna põues
puhkava maavara vastu lõõmab edasi.

Lääne-Virumaa Rägavere valla Miila küla all, vaid mõnekümne meetri sügavusel maapõues, lamab fosforiit. Aga mitte päris rahulikult. “Viru Keemia Grupi esindaja Kalev Kallemets ütles sügisel meie rahvaga kohtudes, et fosforiidi kaevandamine on õilis, kuna sellest valmistatav väetis aitab maailma päästa näljahädast,” sõnab Rägavere vallavanem Mati Ulm. “Kuid miks just Eesti peab end selle nimel ohvriks tooma?” Põhimõttelisele vastuseisule lisandub praktiline. Pandivere kõrgustik on geoloogiliselt äärmiselt tundlik. Maapõu on sõna otseses mõttes vett täis ja juba vanal ajal juhtus, et kui talumees vihma ajal sõnnikut põllule vedas, tekkis ka kilomeetrite kaugusel asuvatesse kaevudesse virtsamaitse. Kaevanduste rajamine sellisele alale tekitab põhjaveerežiimis vältimatult häireid. “Tekib vee alanduslehter,” ütleb Miila külavanem Raigo Rebane. “Mida sügavamale kaevandus ulatub, seda ulatuslikum see lehter on.” Pandivere veerežiimi häirimine ei jätaks mõjutamata naaberalasid, nõnda võib kaevanduste mõju viimaks puudutada poolt Eestit: jõed ja sood kuivavad, põllud kaotavad senise viljakuse, metsatüübid muutuvad.