Angaaride õnnelik lugu
Angaarid ehitati aastail 1916–1917 Peterburi kaitseks mõeldud võimsa kindlustuskompleksi, Peeter Suure merekindluse osana.
Vesilennukite hoidmiseks mõeldud hoone projekteerija ja ehitaja oli Taani firma Christiani & Nielsen.
“1920. aastal kirjutas neist artikli Inglise ajakiri The Builder, leides, et angaarid kujutavad endast ehituslikku vägitegu,” ütleb ehitise taastamise projekti üks autoreid, Tallinna Tehnikaülikooli professor Karl Õiger.
Jäid kahjuks lõpetamata
Kahtlemata oli tegu väga julge lahendusega.
Õigeri hinnangul oli autoreil küllalt hea ettekujutus sellise konstruktsiooni toimimisest. Praegused täppisarvutused kinnitavad toonaste lihtsate käsitsi tehtud arvutuste tulemusi.
I maailmasõda, veel enam aga Vene revolutsiooni puhkemine, ei lasknud angaare lõpetada. Nad ei saanudki korralikku katusekatet.
Praeguse kõrvale planeeritud teisest kaheosalisest ehitisest jõuti valmis vaid vundament.
Küll aga saadi samalaadsed rajatised valmis Saaremaal Papisaares.
“Sealne peaangaar on samasuguse plaanilahendusega, võib-olla ehk veidi väiksemate mõõtudega, samuti kolmest osast koosnev hoone,” kirjeldab Õiger. “Saaremaal ehitati valmis teinegi, mis koosnes kahest osast.”
Tallinnas valmisid aga tõenäoliselt maailma esimesed nii suuremahulised, 50 x 100 meetri suuruse põhiplaaniga angaarid, mida sildasid kolm ühteliidetud raudbetoonkoorikust kuplit, igaüks neist tugede sammuga 35 x 35 meetrit.
Kupli paksus harjal on 8 ja tugede juures 12 cm.
Seda tüüpi raudbetoonkoorikuga ehitiste kõrgaeg saabus alles 1930. aastatel, eriti palju ehitati neid Mehhikos ja USAs. Koorikkatuseid rajatakse tänapäevalgi nii betoonist, puidust, terasest kui alumiiniumist.
1919. aastal võttis angaarid üle Eesti kaitsevägi, kes asutas hoonesse merelennurühma.
1940. aasta juuni lõpus läks ala Balti Punalipulise Laevastiku käsutusse, pärast sõda aga sadama abilaevastikule ja Balti laevastiku ehitusvalitsusele.
Karl Õigeri sõnul ei lõhkunud Nõukogude sõjavägi angaare kuigivõrd, kuid ka ei remontinud. Sisuliselt seisid hooned üle 90 aasta ilma mingisuguse hoolduseta, mis annab tunnistust nende väga tugevast konstruktsioonist.
Spordiks siiski ei läinud
Õigeri andmetel soovis Tallinna täitevkomitee sinna 1960. aastal asutada spordiväljakut, kuid kuna rajatis kuulus sõjaväele, ei tulnud ideest midagi välja.
Päris ükskõikselt vene sõjaväelased angaaridesse siiski ei suhtunud: 1980. aastatel telliti Moskvast renoveerimise ekspertiis. Võimalik, et siit-sealt hoonet isegi krohviti, kuid katusekatte ja hüdroisolatsiooni rajamiseni ei jõutud.
Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ja armee lahkumise järel kanditi angaarid ühele väikefirmale, kellega lõppes kohtuvaidlus alles 2006. aastal. Siis sai asuda mineviku pärandit remontima ning muuseumi ehitama.
“Eks nad olid ikka väga raskes seisundis,” hindab Õiger. “Kogu raudbetoonkoorikute osa, kuplite silindrilised osad olid kahjustatud. Alumine kaitsekiht pudenes. Ilma kiivrita oli all juba ohtlik käia.”
Taastamisega viriseda ei või
Taastamistööde tulemusega on Õiger aga rahul.
“Viriseda ei või,” ütleb ta. “Vaeva nähti metsikult, töö oli üliraske. Koorikut tugevdati ju altpoolt, suures kõrguses, käed kogu aeg ülespidi. Mehed õppisid selle ära ja praegu kiidavad kuplite väljanägemist kõik.”
Lennusadama angaarides 12. mail kell 10 avatava Eesti Meremuuseumi filiaali kõige uhkem eksponaat on mõistagi allveelaev Lembit.
Külastajaid ootab aga veel üks allveelaev: simulaator Kollane Allveelaev, mille sees peaks igaüks tundma ehtsat merepõhjatunnet.
Merepõhjast on pärit ka Eesti üks vanimaid laevavrakke – XVI sajandi keskpaigas hukkunud nn Maasilinna laev.
Hoone ajaloolise ülesande kohaselt on väljapanekus esindatud ka vesilennundus, mille silmatorkavaim eksponaat on Türil valmistatud vesilennuki Short 184 täiemõõduline koopia.
Lennusadama angaarid
- Ehitati 1916–1917, kuid jäid lõplikult viimistlemata.
- Projekteerija ja ehitaja oli Taani firma Christiani & Nielsen.
- Projekti juhtis Herluf Trolle Forchhammer, konstruktor oli Sven Schulz.
- 1919. aastal loodi siin merelennurühm.
- 1940. aastal läks Balti Punalipulise Laevastiku käsutusse.
- Pärast sõda toimetas seal sadama abilaevastik ja Balti Laevastiku Ehitusvalitsus.
- 1989. aastal anti angaarid üle väikeettevõttele Sek.
- 1993. aastal anti sõjaväelinnak Eesti kaitseministeeriumile, kohtuvaidlus angaare enda omaks pidava firmaga jätkus.
- 2006. aastal saavutas riik vaidluses lõpliku võidu.
- 2012. aastal avatakse meremuuseumi filiaal.
Allikas: meremuuseum
