Harri Jõgisalu kirjutab sellest, millesse ta usub
"Kas teil maaleiba on?" küsivad lapsed raamatukogust. Asi pole selles, et nad toidupoe ja raamatukogu segamini oleksid ajanud. Kogenud bibliotekaar läheb joonelt J-tähe riiuli juurde ja võtab sealt Harri Jõgisalu lasteraamatu "Maaleib". Raamatu, mis on hingele ja mõistusele sama oluline kui leib ihule.
Kihnu-ainelise teose eest sai autor aastal 1986 Smuuli-nimelise kirjanduspreemia. Ega see polnud esimene kord tunnustatud saada. Aastal 1981 ilmunud "Kärp" tõi talle selle autasu juba viis aastat varem. Harri Jõgisalu on üks vähestest, kes lastekirjanduse aastapreemia mitu korda on saanud.
Tasane kulgemine
Kirjanik ei valinud lastekirjanduses laia, sirget ja siledat teed, mille juurde kuuluvad lõbusad, sündmusterohked, põnevust täis kunstmuinasjutu-laadsed lood. Jõgisalu valis kitsa, käänulise ja konarliku metsaraja.
Ta võtab lugeja käekõrvale ja asub kiirustamata teele. Lugeja on kärsitu, tahaks sihtkohta tormata. Aga autor osutab tee ääres kasvavale lillele, õpetab märkama pelglikku metslooma, näitab eemal talukohta, millest vaid vundamendikivid ja õuepuu alles on. Ta jutustab taimedest, loomadest, tolles talus elanud inimestest, nende elamise viisist ja uskumustest ja kuidas selle pere lugu ajaloos kulges. Jutud, milles ei ole tempot ega põnevust, on põnevusega loetavad, kui teema huvitama hakkab. Jõgisalu on jäänud truuks oma teemadele, päriselt olnud ja päriselt olevatele asjadele, milleks on loodus ja kodulugu (koolipoisina oli see koos ajalooga tema lemmikaine).
Ehk on tänasel lapsel kergem elada sisse Tolkieni ja Rowlingu võlumaailmadesse kui loodusesse ja oma rahva minevikku?
Mine tea, mitte kõik ei viitsi koos temaga seda käänulist metsarada läbi käia. Kes aga süvenemist ei pelga ja kellele lähevad korda päris asjad, päris elu, see leiab Jõgisalu raamatutega hulgaliselt väärt hetki.
Kirjutavast õpetajast õpetavaks kirjanikuks
Rootsimaal on asja uuritud ja jõutud järeldusele, et lastekirjanikest ligi kolmandik on koduperenaised, ligi kolmandik kirikuõpetajad ja ligi kolmandik koolmeistrid. Ja siis jääb üks väikene osa, kes on kutse ja kutsumuse poolest kirjanikud.
Nimetatud grupid tunnevad lastekirjanduse adressaati ja tunnevad tarvidust oma lugejale kirjanduse vahendeid kasutades midagi teada anda, nende kasvamist toetada. Jah, kasvatada, ei maksa seda sõna lastekirjanduse puhul häbeneda. Jõgisalu kujunes kirjutavast õpetajast õpetavaks kirjanikuks.
Harri Jõgisalu on usutlustes tunnistanud, et tahtis kogu aeg õpetajaks saada, kirjutas sellest koguni algkooli lõpukirjandis.
Õpingud viisid teda pedagoogikast esialgu laias kaares mööda - kõigepealt tuli Tallinna Poeglaste Kaubandus-Ärindus Keskkool, siis Kommertskool.
Noore mehena kooli tööle asudes oli kirjutama hakkamises ehk rohkem välist survet kui sisemist sundi. Toimusid õpilaste kunstilise isetegevuse olümpiaadid, aga kust võtta sobilikku repertuaari? Ega jäänudki muud üle, kui tuli ise kirjutada. Nii valmis 1948. aastal näidend "Täismehed", mis jõudis otsaga koguni "Estonia" lavale. Oma kooli tarbeks sündis neid lisaks veelgi. Autor oli siis 26aastane.
Siis tuli mängu koolivend Holger Pukk, kellega Kommertskoolis ajalehte Poiste Hääl tehti ja kes nüüd ajalehe Säde toimetuses töötas. Tema ja teise koolivenna Manivald Kesamaa õhutusel hakkas Jõgisalu lastejutte kirjutama ja neid lasteajakirjades- lehes avaldama. Debüüt ajakirjas Pioneer toimus aastal 1956 jutuga "Nääps". Kümnekonna aasta pärast sai juttudest esimene raamat "Käopoja tänu" (1967). Noor autor oli oma esimese raamatu ajaks üle neljakümne.
Põhiteemaks loodus
Kohe oli paigas ka kirjaniku põhiteema - loodus. Takkajärgi olnule kaedes võib üldistades öelda, et toimunud on kasvamine. Kasvamine mitmes mõttes - kergemalt keerulisemaks, õhemast paksemaks, mudilasraamatutest vaheastmeid pidi täiskasvanute kirjanduseks, tõsinenud on esituslad. Praegu on kirjaniku aktivas mitu täiskasvanutele mõeldud teost - koduloolised kogumikud ja isiklikud mälestused sealhulgas.
Esimesed jutud kirjutas Jõgisalu kõige pisematele. Nendes on rahvaluulelikkust - oiu-roiu roti pulmad, hiire tütar läks mehele nirgi noorema pojale, kõlab rahvalaul. Ropp-rikkale rotile ei kõlvanud väimeheks ükski teine rott, nirk aga tundus piisavalt peen, et pulmapidu püsti panna. Mis sest ikka, kui peig pruudi nahka pistis!
Nendes lugudes on mõistujutule omast - rebane paneb jänesele ette kasukad ära vahetada.
Edev jänks tahaks uhke sabaga kasukat küll, aga oma kehakate ei tule kuidagi üle kõrvade. Rebane teab head nõu - vaja kurgu alt natuke lahti päästa - ja on varmalt nõus appi hakkama.
Järgneb
