Valgus kõndis, rahvas tammus
Juba mitu nädalat enne festivali hakkas meediaväljaannete e-postkastidesse potsatama pressiteateid selle kohta, mis kõik Kadriorus sündima saab. Mida päev edasi, seda tihedamaks meilisadu läks. Viimastel päevadel enne festivali algust lausa paar-kolm teadet päevas. Erinevatelt allikatelt, kuid sisu üks: tulge, nautige, erakordne vaatemäng! Vau! mõtlesin ma, ja otsustasin, et lähen ka kaema. Seda enam, et varasemal kuuel aastal, mil valgusemänguga suve lõpetatatud, polnud ma seda teinud. Samamoodi mõtlesid ilmselt paljud neist kümnest ja poolest tuhandest inimesest, kes kohale tulid.
Tark talupojamõistus kaasas (erinevalt neist paljudest, kes masinaga lausa tiigi äärde sõita püüdsid), parkisin ma oma auto - ilma milleta ju maalt linna ega samal õhtul koju tagasi ei saa, eks – Kadrioru servale Vesivärava tänavale. Juba kella 19 ajal sealt pargi poole liikudes pidin hoolega vaatama, et kõnniteel kaaskodanikke mitte müksata.
Tuledest, nii elusatest kui elektrilistest, ülekülvatud park säras. Isegi kujunditena murule, puude ja põõsaste alla asetatud õueküünalde levitatud suits oli meeldiv.
Mis aga iga minutiga ebameeldivamaks muutus, oli see, et õhtu edenedes oli kõnniteedel liikumine võimalik vaid ühtlase kompaktse massina ühes suunas kulgedes. Silmasin mitut (ka maalt linna tulnud) tuttavat, kellega oleksin hea meelega paar sõna juttu ajanud. Kuid ajamata need jutud jäidki, sest hetkeline peatumine rahvavoos oleks silmapilkselt ummiku tekitanud. Pimeduse saabudes muutus rahvas veidi julgemaks ning kasutas ühest paigast teise liikumiseks ka muru. Sestap tuli lõpuks sealgi hoolega ette vaadata, et risti-rästi kulgevate kaasmaalastega mitte kokku põrgata.
Eriliselt kahju oli mul koertest, kes sellesse segadikku kaasa võetud olid. Kasvult väiksematena jäid nad sõna otseses mõttes inimestele (jala) alla. Sellist olukorda ei suuda nautida isegi koerad, ausõna.
Tund enne ürituse lõppu auto juurde suundudes vahtisid mulle ummistunud tänavatel liikumatust sõidukitevoost vastu vihased näod. Kindlasti istus seal ööpimeduses ka neid, kes lihtsalt pärast veidi pikaleveninud tööpäeva koju minna soovisid. Aga ei saanud, sest tiibu nende autodel polnud.
Toredaid asju oli tolles õhtus ka ja mitte vähe. Hulk kaineid ja rahumeelseid inimesi, kellest üllatavalt paljud kõnelesid kas vene või inglise keelt. Vanaproua, kes teist omaealist prouat innukalt edasi vedas: „Terminaator esineb kusagil sealpool!“. Isad ja emad lastega, kes vaatamata hilisele õhtutunnile ei jonninud ega virisenud. Mõnus muusika. Imekena tuledemäng, mille pärast eeskätt ju tuldud saigi. Ja ilm – see oli lausa suurepärane! Tuulevaikne ja vihmatu.
Miks siis ikkagi viriseda? Aga sellepärast, et enne kui rahvamassid kokku kutsuda võiks natuke mõelda. Ning tuleval aastal pargiteedel ummikute vältimiseks juba varavalges rahvas siltidega „Murul käimine lubatud ja soovitav!“ vabale maale suunata. Miks mitte küünaldega ääristatud uusi ja üheõhtuseid jalgradu tekitada. Valguses ja valgusega koos kõndmine oleks siis määratult mõnusam.
P.S. Video on filmitud ürituse väga varases staadiumis, tõelised ummikud tekkisid veidi hiljem.
