Vanilliin ja vanill - kas see polegi siis üks ja sama?
Kuid ei saa ju nõuda, et alla kümneaastane laps etiketid läbi loeks ja kaupa valides mõistliku otsuse langetaks.
Sama ei saa nõuda inimeselt, kellel lugemisprille kaasas pole – ta lihtsalt ei näe imepeenikest kirja. See on üks põhjus, miks tervisliku kauba märgiseid - lillekleebiseid - tarvis on.
Teine põhjus on põhjapanevam – kui me valime hea, puhta toiduaine ning jätame kemikaalidest kubiseva ostmata, siis saab tootja aru, et toota tuleb seda, mida ostetakse. Niiviisi saame me igaüks oma teoga mõjutada maailma - saasta lihtsalt enam ei toodeta, kuna too lettidele vedelema jääb. Nii lihtne see ongi.
Keemia, füüsika ja toit
Igasuguseid teooriaid on palju. Mis kõlbab ja mis ei kõlba süüa. Meie (lilleaktsiooni läbiviijad: elustiilikeskus Harmoonikum ja Viimsi Market - toim) lähtusime üsna lihtsatest ja selgetest printsiipidest: toidus ei tohi olla looduses mitteleiduvaid sünteetilisi kemikaale ja looduses leiduvaid aineid sellistes kontsentratsioonides, mis keha tasakaalust välja viivad.
On tehtud hulgaliselt uuringuid ja paljude toidulisandite kahjulik toime on tõestatud. Ainult et bürokraatiamasin jahvatab aeglaselt ja kemkaalitootjate käed on pikad. Tegelikult on selline olukord tekitanud isegi paranolise vandenõuteooria mõtteid – läbi toidu saab ju inimeste kehakeemiat kontrollida, neid haiguste läbi hävitada, kuid ka nende vaimuga manipuleerida. Kes on meie inimhiirtelabori Frankenstein? Mida põhjalikumad on meie teadmised elusloodusest, selle füüsikast ja keemiast, seda arusaadavam on meile ka toit.
Kindlasti on mõni inimene enam äärmusse kalduvam ning välistab söögikõlblike toiduainete hulgast ka näiteks valge suhkru ja vanilliini (keemiline aine, samamaitseline looduslik aine on vanill - toim) – nemad peavad endiselt ise siltidelt toidu sobivuse kindlaks tegema.
Need aga, keda kogu toidukeemiajama sugugi ei huvita, saavad lillekleebiseid lihtsalt eirata. Kleebised on eelkõige vajalikud ja abistavad neile, kes tahavad minimeerida ohte, kuid ei ole ökoekstremistid. On tavalised ja enam-vähem normaalsed inimesed, kelleks minagi ennast pean.
Kohalik köögivili on tervislik
Hakkame siis peale.
Kogu värske kraam, kapsad-paprikad-porgandid, peaksid olemagi need, millena nad näivad.
Eestis ei tehta just sageli uuringuid köögivilja pestitsiidide sisalduse kohta, järelikult puudub ka vastav märgistus etiketil. Siin aitab vaid talupojatarkus.
Eesti ja näiteks ka Lätis kasvatatud on mujal kasvanust tõenäoliselt vähem keemiliselt töödeldud, kuna meie kliimas on taimekahjurite rünnak leebem, pealegi teeb talv iga kasvuhooaja lõpus kahjurite hulgas puhta töö. Samuti ei ole vaja lühikeseks transpordiajaks tooteid lisatöödelda. Niisiis, mida lähemalt, seda väiksem risk.
Muide, ka väetist panevad meie talunikud üsna mõõdukalt – see maksab palju, toetused on aga väikesed. Igasuguste lõunamaiste viljade söömisel on parem, kui neid oleks võimalik koorida.
Klaasvatis kasvatatud tomatid ja kurgid kannavad väljaspool hooaega pigem dekoratsiooni rolli. Peakapsas, mustrõigas, kaalikas ja teised kohaliku juurikad – need on eestlase karva läikavana hoidnud läbi sajandite.
Kalakonserve uuri hoolega
Kui kalakonservides neis on kala, sool, vesi, õli ja nimega välja kirjutatud maitseained, peaks nad söögiks sobima.
Kuid on ka vaenlasi: E 211- naatriumbensoaat. Ja kohe terves reas plastkarpi pakitud kalatoodetes (neid ei saa ju autoklaavida, et botulismibakterid häviks, järelikult: mürgitame surnuks). „Toidu lisaainete välimääraja”, mis muide on erinevate lisaianete kahjulikkust kirjeldades sageli üsna leebe, märgib snaatriumbensoaadi kõrvaltoimeks igasuguseid haigussümptomeid, ka olemasolevate haiguste ägenemist. Lisaks veel sedagi, et "koostoimes askorbiinhappe ehk C-vitamiiniga võib naatriumbensoaat moodustada kantserogeenset benseeni”! Nojah, kui te kalakonservi kõrvale mitte mingil tingimusel salatit ei tarvita, on see risk maandatud. Enamus inimesi aga seda nippi ei tea.
Järgmises loos annan teada, kas lihaletist ka tervislikku toitu leiab või mitte.
