Margus Mikomägi: Üksinda seenel ehk Riiki ei ole kodus
Mäletate seda “Seenelkäigu” filmi stseeni, kui televiisori-inimesed metsas elavale imelikule ta oma kodus peksa annavad?
“Peksa annavad” on pehmelt öeldud muidugi. Üllar Saaremäe mängib seda meest. Temast on paljuvaadatud filmi kontekstis vähem räägitud kui teistest tüüpidest.
Mis mees see on? Kui olin oma looga selle küsimuseni jõudnud, otsustasin rääkida filmi autori Toomas Hussariga.
Tänapäeval käib see nii, vähemalt on selline võimalus, et leiad vajaliku eestlase Facebookist. Ma Toomase leidsin ja jõudsin temalt küsida, kas Saaremäe tegelasel ka mingi nimi on.
Samasse küsimuste punti lisasin pärimise, mis mehe silmadele oli tätoveeritud. Mäletasin küll, et seal oli kiri “Ne budi” (eesti keeles “ära ärata”). Tahtsin Toomaselt kinnitust sellele, ja siis läks elekter ära.
Elekter, kalleim vara
Tegelikult tahaksin ise elada metsas. Ei ela aga väga proosalisel põhjusel – raha ei ole selleks. Ma ju tahaksin ka metsas elades osa saada XXI sajandi hüvedest ja linnaelu mugavustest ja see maksab. Selles, et ma metsas ei ela, ei süüdista ma kedagi teist peale iseenda.
Saaremäe mängitud sell “Seenelkäigus” on mulle miskipärast südamelähedasem kui need teised televiisori-inimesed. Toomas Hussar on ta kirjutanud ja filmi sisse elama pannud nii, et mees just erilist sümpaatiat ei peaks tekitama. Kui, siis ehk endistes kurjategijates. Ma nende seast pole.
Mõtlen hoopis, kumb on kuritegelikum − kas olla imelik mees metsatalus või avaliku elu tegelane, kes peab igal hetkel kohanema ja valetama.
Vladimir Lenin ütles sada aastat tagasi, et võimu üks alus on kogu maa elektrifitseerimine. Mis ikkagi saaks meist, kui elekter kaoks kauemaks? Mu arvutiaku peab veel vastu. Mõtlen oma unistuste metsaelule ja sellele, kas ma maal elades istuksin elektrikatkestuse ajal toas ja mõtleks neid mõtteid. Mine tea, aga vaevalt. Ma ehk lisaksin hoopis puid küdevasse ahju.
Küllap maakonnaleht selgitab, miks elekter ühes väikelinnas nii pikalt ära on ajal, kui ei torma ja ka suurteks kaevamisteks aeg just kõige sobivam ei ole. Elektrikatkestus võib jõuda isegi ajalehe esiküljele.
Saaremäe mängitud tegelane istub pärast peksu ja kinnisidumist rahumeeli oma kodutrepil. Ta ei torma vallamajja abi otsima, politseisse helistama. Kujutan ette, et ta paremal juhul helistab mõnda raadiosaatesse, millel märk vox populi ja kirub üpris tüütult, aga riiki tema jaoks olemas ei ole. Seda riiki, mis teda ka kaitseks.
Hiljem, kui arvutis režissöör Toomas Hussariga edasi kõnelen, juhib ta mu tähelepanu sellele, et bensiinijaama õhkulendamine pälvib imeliku metsavana heakskiidu ja tähelepanu.
Aga elekter on mul ära edasi. Mõtlen, mis Rapla vallas, mu koduvallas eelmisel aastal juhtus sellist, mis pälviks laiemat tähelepanu. Teen edetabeli. Kõige kuumem teema oli uus Selver linnaservas – kõik, mis sellega seotud, pälvis lehe ja inimeste huvi. Teiseks pandi meil haiglas sünnitusosakond kinni. Palling-poliitikud elavnesid, mõned noored emad ka.
Arukas põllumehest vallavanem võeti maha ja pandi asemele kuulekam. Suuri asju tegelikult omavalitsustes enam ammu ei otsustata. Sealne vastujonnimine pealinnast tulevatele suunistele vaid pikendab agooniaid, aga lõppotsust ei muuda. Sünnitusosakonna sulgemine on üks selgemaid näiteid sellest.
Nüüd madistatakse koolidega. Meil on Raplas kaks gümnaasiumi, mis eriilmelised – arukas oleks, kui nii jääks. Vaatamata sellele, et omavalitsus teeb komisjone ja töötubasid; et on koolidirektorid ja haridusnõunikud, läheb kõik mitte kohapealset arukust mööda, vaid nii, nagu kusagil keegi on otsustanud. Ja otsustatud on, et kõik peab käima ühe malli järgi kogu Eestis.
Loomaaia elukad
Oh, tuleks see elekter juba tagasi! Panen küünla põlema ja võtan kitarri. Tuletan meelde Jaak Tuksami laulu “Meel unus mägede taha”. See on mu jaoks tüvitekst, milles on selline salm: “sa lähed ja tee hargneb lahti...”. Jaan Kaplinski kirjutas selle. Mõtlen, kus ta on, Eesti kultuuri Jaan, ammu pole ta sõna võtnud. Jaanide kadumine eesti kultuurist võiks olla mõne nutika üliõpilase doktoritöö – Jaan Kross, Jaan Eilart, Jaan Kruusvall... Me oleme sisenenud Keni kultuuri ammu.
Tihane lendas mu aknale, kaela alt valge, kõht kollane. Ja kohe tuli elekter tagasi. Ma ei jõudnudki oma kasse aknale imet vaatama kutsuda, kui arvuti juba tegi Toomas Hussari häälega “piip, piip”. Rääkisime lavastajaga pikemalt, aga Saaremäe mängitud tegelase kohta ta ütles: “...nojah, mulle tundus ta ka huvitav – selline ettearvamatu tume jõud.” Bensujaama õhkulendamist nimetas ta lihtrahva meelelahutuseks.
Seepeale, kui kinnitasin, et mulle tundus see tüüp filmi karakterite galeriist kõige ausam-elusam ja et tahaksin teada saada, kes ta ikkagi on, küsis Toomas Hussar vastu: “Kas nagu loom või nii?” Ütlesin, et tõesti, teised kõik valetasid, tema mitte, just nagu loom. “Jah, sellel on omad voorused, aga keerulises ühiskondlikus elus ei ole alati võimalik primitiivse aususega hakkama saada,” rääkis Hussar. Ja lisas: “...tagamõte oli mul see, et ükskõik, kuidas riiki valitseda, ikka kellelgi on mölinat, kusjuures enamikul inimestel pole kas aega, viitsimist või võimet end kõigega kurssi viia; oma poliitilised eelistused tehakse ikka intuitiivselt, järgides karismaatilist juhti.”
Seepeale hüüan ma loosungi “Ela ja ära mölise” ning Hussar vastab: “C’est la vie!” Lõpetuseks soovitab “Seenelkäigu” autor mulle, et ma tema filmi metsaimelikku väga ei õilistaks. “Minu silmis (rolli nimi oli “kohalik tropp”) lollus ja harimatus on taunitavad.”
Hiljem, kui sest metsataadist Üllar Saaremäega räägin, ütleb ta muu hulgas nii: “Mul sääl kodukandis – Kohtla-Nõmmel – mitmeid selliseid endiseid koolivendi. Omal ajal lootustandvad sportlased või midagi, lendasid kinni, tulid vanematekoju tagasi, töö kadus ära, vanemad kah ja mediteerivad nüüd, kes joob vähem, kes rohkem. Mind vaatavad kah juba kahtlustavalt, et kuidas seal televiisoris siis on – nemad ju mind näevad, aga mina ei tea, et näevad!”
Äratus tuli koduõuele
Nädal tagasi rääkis Vene lavastaja Lev Erenburg meie näitlejatele oma meistriklassis tähelepanuväärse loo. Lev on juut.
Jutt algas sellest, et Venemaal süveneb viha mustanahaliste vastu. Aasia rahvas rändab nende suurlinnadesse ja seda ei sallita.
Piiteris, Lev kasutab häbenemata vana nime Leningrad, küsis tema kodu poe ees suitsu üks turkmeen. Lavastaja andis ja kõndis oma mõtetes edasi.
Kümmekonna sammu pärast tuli tal pähe, et see lühikest kasvu tüüp peab nüüd terve päeva saama hakkama ühe sigaretiga või edasi pommima. Ta pööranud kannalt ringi, läinud mehe juurde ja ulatanud talle oma sigaretipaki.
Andis ja unustas. Sõitis Moskvasse lavastama ja tuli koju tagasi alles paari kuu pärast.
Kodus oli sel ajal aknaid vahetatud ja ta naine lausa kuri, et pidi elama prügikottide otsas. Seepeale läksid naisega kahekesi sodi prügikasti viima.
Õues kuulsid nad hõikeid ja nende poole jooksis keegi, kes Levi sõimas – kuidas ta tohib naisele sellist koormat selga laduda ja neid kotte kandma sundida; kas tal aru ei ole peas. Tüüp rabas naiselt kandami ja sammus koos lavastajaga prügikastide juurde.
“Milline hing on inimestel,” ütles Lev Erenburg lugu lõpetades. Selline oli mehe tänu, kellele ta mitu kuud tagasi sigarette oli andnud.
