Rannarahvas tahab randlaseks olemise seadustada

Viimsis tegutsevad rannarahva koda ja muuseum leiavad, et randluse kui elustiili püsimajäämiseks on äärmiselt oluline sõnastada ja kirjutada juba lähiajal õigusaktidesse mõisted “randlane” ja “lauter”.

Praegu valitseb olukord, kus põline randlane jääb ilma kalapüügivõimalustest, lautritel puudub mõte ja perspektiiv ning kunagine elujõuline randlus on muutunud hävimisohus kultuuriks, vajades kandmist punasesse raamatusse, öeldakse põllumajandus- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile läkitatud pöördumises.

Esimese asjana tuleb täiendada regulatsioone, mis puudutavad ajaloolist rannapüügiõigust, et soodustada randluse kui elustiili püsimajäämist. SA Rannarahva Muuseum juhatuse liige ja pöördumise üks autoritest Riina Aasmaa ütles Saarte Häälele, et randlane, kes soovib käia merel kala püüdmas vaid mõned korrad aastas, ei saa seda enam teha. “Randlased ei saa enam kalapüügiloale ligi, sest nad ei jõua võidelda loa saamiseks internetis keset ööd,” selgitas Aasmaa.

Rannakülade tühjenemise ohjamiseks tuleb suunata rannapiirkondadesse rohkem raha ning toetada lautrikohtade taastamist ja paadiehitust. Selleks, et raha jõuaks meetmetest sihtgrupini, tuleb randlase mõiste seadustega määratleda.

Vastasel juhul takerdub suvaline toetusmeede kohe küsimuse taha, kes on randlane. Kas randlane on see, kes elab Tallinnas Lasnamäel ja näeb ka oma aknast randa või see inimene, kes ilmselgelt kannab edasi mingisugust elustiili ja viljeleb seda tegevust, mida rannapiirkondades tehakse, rääkis Aasmaa.