Ivar Soopan: Meedia mõjutamise lihtne anatoomia
Delfi avaldas eile artikli sellest, et mõnes Eesti maakonnalehes võib olla artikli avaldamine seotud reklaamiostmisega. Sellise vihje andis Facebookis suhtekorraldusfirma Hill & Knowlton Eesti juht Inge Rumessen. Paha lugu, et kogu ajakirjandus niimoodi ebaeetilise märgi külge saab. Mis aga ei tähenda, et suhtekorraldajate nipid ei toimiks ja nende soovitud teave meediasse ei jõuaks. Ikka jõuab, ja täitsa tasuta, mitte reklaamiraha eest.
„Kui helistad mõnda maakonnalehte ja pakud mõnd teemapüstitust käsitlemiseks vastatakse: reklaami ostate? Kui ostate, siis kirjutame,“ kirjeldas Rumessen oma postituses maakonnalehtede suhtumist.
Lääne Elu peatoimetaja Tarmo Õuemaa kinnitas Delfile, et nende lehes ei ole see kohe kindlasti nii. Küll on suhtekorraldajad tema sõnul pakkunud lehele materjale või teemasid, mis ei ole lehe jaoks uudiskünnist ületanud. „Oleme neile siis pakkunud: kui tahavad tingimata, et see lugu ilmuks, peavad sellest rääkima reklaamiosakonnaga ja me avaldame selle kommertstekstina, mis on ajakirjanduslikust sisust eraldatud ja millel on kindlasti juures, et tegemist on tasutud tekstiga,“ ütles Õuemaa. Ta täpsustas, et konkreetselt Inge Rumessen ei ole neile küll tükk aega ühtegi teemat pakkunud.
Delfile eitasid seesugust käitumist veel mitu maakonnalehe juhti, kuid mitte kõigi lehtede omad. Inge Rumesseni väide on murettekitav nii oma sisu tõttu kui ka seepärast, et ta pole nimetanud konkreetseid ajalehti, kus teemapüstituse pakkumisel artikli avaldamise eest küsitakse keerutamata öeldes "aga raha annad?".
Olles 20 aastat ajakirjanduses töötanud, olen kuulnud kümneid kordi lauseid: palju teil uudisartikkel maksab? 20 aasta jooksul ei tea ühtegi korda, et raha eest oleks keegi lehes kajastuse saanud.
Haruldane ei pruugi olla aga see, et mõne ettevõtte töötaja või juhiga tuleb mõni teema jutuks ja küsitakse "miks te sellest teemast üldse ei kirjuta?" ning pärast seda ilmubki lehes "see teema". Siis ei saa rääkida millestki ebaeetilisest, sest ajakirjanikud otsivad teemasid kõikjalt ja kõigilt. Siit või sealt kuuldud infokild võib sisaldada huvitavat, vajalikku, uudis- või muu ajakirjandusliku väärtusega sisu ning väärib või nõuabki kirjutamist.
Kuidagi ju ajalehtedesse need artiklid sünnivad. Heal ajakirjanikul on lai allikavõrk, mis koosneb paljude erialade esindajaist. Nendega suheldes tekivadki artiklid. Võib olla ka ajakirjanikke, kes on erapoolikud ja kirjutavad kontrollimata andmeil põhinevaid lugusid, kuid üldjuhul läbib "kuuldud" infokild kontrollkadalipu, "fakt" saab faktiks pärast mitmest allikast kinnituse saamist ja nii tekib ka artiklis tasakaal. See tähendab seda, et kui ajakirjanikule vihje andnud allikas sooviski südamesopis ajakirjanikku ära kasutada ja oma info lehtejõudmist, siis õigesti käitunud ajakirjaniku lugu võib anda hoopis teise tulemuse või tasakaalustab algallika väidet teiste allikate seisukoht. Niisugune asjade käik on loomulik.
Alati ei peagi mängus olema raha või reklaamiostmise nõue. Oskuslikud suhtekorraldajad töötavadki paljus seepärast, et suruda läbi oma ideid reklaami eest maksmata ja ise sellelt teenides.
Näiteks tuleb ajakirjaniku postkasti e-kiri suhtekorraldajalt, kes tuletab meelde, et ühel maakonna maanteel avatakse remonditud viadukt. See on olnud kuid osaliselt suletud ja liiklus on olnud häiritud. Ajakirjanikul polnud aimugi, et see viadukt just sel ajal avatakse, sest ajakirjaniku ajju ei lähe viaduktiehitajate tööjärjest otseliini, keegi teine pole viadukti valmimistähtaja saabumisest teatanud, remondiga seotud riigiamet pole suvatsenud eelteadet saata jne. Nii võtabki ajakirjanik algallikaks suhtekorraldajalt saadud infokillu.
Ja mitte ainult - vahel on selles e-kirjas veel ka lugejale olulised ning kasulikud fakti ja fotod. Näiteks see, kui palju oli viadukti kandevõime enne ja kui palju nüüd, mis kasu see piirkonnale toob (sõlmpunkti saavad läbida raskemad kaubaveokid, mis tootavad korraga rohkem kaupa jne), mis ajast taastub liiklus ja sõitjad jõuavad sihtpunkti senisest kiiremini...
Hea suhtekorraldaja on teinud ajakirjaniku eest ära suure töö, lootuses, et tema teave ja fotod sündmuskohast jõuavad meediasse. Üldjuhul jõuavadki. Paberlehte vaevalt, aga veebi küll. Aga miks suhtekorraldaja ajakirjaniku eest töö ära teeb? Ikka selleks, et kuskilt neist andmeist käib läbi mõne firma nimi. Näiteks ehitaja oma. Ega selles midagi halba olegi, sest kõik ajakirjanikule saadetud kirjas vastab tõele. Ilmselt oleks ajakirjanik jõudnud ise samasuguse tulemuseni, aga see ei pruugi nii olla. Kuskil võib olla ka konks.
