Vallad maksku pedagoogide palgatõus kas või ise kinni
“Minu palgatõus on veel segane. Stendil seisavad küll riigi määratud alammäärad, aga mis ja kuidas täpselt – seda veel ei tea,” ütleb 28 aastat pedagoogina töötanud vanemõpetaja Terje Raju.
Raju töötab Rõuge põhikoolis algklasside õpetajana, praegu on tema käe all 24 esimese klassi last.
Ta selgitab, et pärast tunde on tal ka pikapäevarühm ning koju jõuab ta tavaliselt kella viie paiku. Lisaks sellele jagub Raju sõnul uurimist, otsimist, tegutsemist ja vihikute parandamist ka kodus.
“See, et ma seda tööd palga pärast ei tee, on viimase 28 aasta jooksul ilmsesti selgeks saanud,” deklareerib Raju oma pahameelt. “Aga rõhuda pidevalt mu missioonitundele, sellele, et suvevaheaeg on pikk ja et tööpäev lõpeb kell 15, on vastutustundetu.”
“Inimesed on kurvad, rusutud ja pettunud, teate – entusiasm hakkab otsa saama,” tunnistab Raju tasasel toonil.
Aga see pole kõik. Kõige enam hämmastab teda kogu palgatõusu saaga juures see, et vanemõpetajad ja õpetajad-metoodikud on palgatõusust kui niisugusest üleüldse ilma jäetud.
