Mees metsast: Eestil on vaja oma usku
Kui Eesti muutub riiklikult ja majanduslikult sarnaseks ülejäänud Euroopaga, madalamaks jäävad ainult palgad, siis ei ole mõtet siin lõputult „kartulikoori süüa“, selmet välismaal korralikult ära elada ja lapsi kasvatada.
Meenutame Kustas Utuste sõnu aastast 1920: "Eestile on vähe riiklikust ja majanduslikust iseseisvusest, see on ainult väline vorm, iseseisvuse sisuks on vaimne iseseisvus, seda aga Eestis ei ole, sest kogu vaimuelu on kaetud ristiusu mõjuga. Eestil on vaja oma usku. Eesti Vabariigi põhiseaduses on öeldud, et riigikirikut ei ole.“
Ristiusk ja riigikirik
Rääkides usust peetakse silmas alati ristiusku. Kirikus toimuvad sündivate erakondade, vastvalitud presidendi jt õnnistamine. Samuti otseülekanded jõulujumalateenistustelt, kus riigiisad end tublide kristlastena eksponeerimas käivad. Kas see sobib riiki, kus riigikirikut ei ole?
Mart Laar nimetas skandaalseks asjaolu, et EL-i põhiseadusleppes pole viidet kristlusele. Valitsusjuht Andrus Ansip lubas palgata igasse politseiprefektuuri ja arestimajja hingekarjase, kinnitades eri konfessioonide kirikupeadele, et „2007. aastal on eelarves piisavalt raha politseisse kaplanite töölevõtmiseks“.
Reformierakonna peasekretär Kristen Michali sõnul on igati loomulik, et valitsus teeb kirikuga koostööd. Sellele pani tõhusa aluse aasta 2002, kui tollane peaminister ja nüüdne Reformierakonna auesimees Siim Kallas sõlmis Kirikute Nõukoguga ühishuvide protokolli. Usu rõhutamine on loomuomane ka Mart Laarile, kes asutas juba 1989. aastal Eesti Kristlik-Demokraatliku Liidu.
Isamaaliidu poliitilise sekretäri Margus Tsahkna sõnul oli nii Isamaaliidus kui Res Publicas volikogu tasandil heaks kiidetud, et kristlusest saab üks ühineva erakonna nurgakivi. Teoloogi ja poliitikut Avo Üprust häiris endise õiguskantsleri Allar Jõksi seisukoht, mille järgi mitmes koolis rakendatav kohustuslik religioooniõpetus on vastuolus põhiseadusega.
Jeesus võttis põlisrahva pühad üle
Kirik ei ole see, mis pidurdaks eestlaste lahkumist ega meelita Eestisse tööle või ekskursioonile tulema. Selleks on tarvis omapära, mida teistes riikides ei ole. Need on Eesti kultuur, loodus ja usk, väärtused, mida tuleb säilitada ja arendada.
Kui enamus Eesti mannermaast vabanes vee alt, algas Eesti maa sünd, algas Eestimaa ajaarvamine. Praegu on Eestis aasta 10226. Veelanguse põhjustas jääajajärgse paisjärve läbimurre Billingeni kohal Atlandi ookeani. Veepind langes arvestuste kohaselt 55 – 70 meetrit.
Eestlased olid loodusrahvas, maaharijad ja karjakasvatajad. Sellepärast on nende kuud eestipäraselt selliste nimedega: südakuu, tuisukuu, urbekuu, mahlakuu, lehekuu, pärnakuu, heinakuu, lõikuskuu, sügiskuu, porikuu, hingedekuu ja talvekuu.
Eestlased on pidanud tähtsamateks pühadeks pööripäevi: kevadine pööripäev – urbekuu 20. päev, suvine pööripäev – pärnakuu 21. päev, sügisene pööripäev – sügiskuu 22. päev ja talvine pööripäev – talvekuu 21. päev. Pühade-eelsel päeval käidi suitsusaunas.
Kui Eesti maa sündis 10226 aastat tagasi ja Jeesus 2013 aasta eest, siis järelikult täitis ristiusk põlisrahva pühad oma usuga. Nii sai talvisest pööripäevast jõululaupäev ja Jeesuse sünnipäev, suvisest pööripäevast Ristija Johannese päev ehk jaanipäev. Kevadine pööripäev muutus Jeesuse kannatuste, surma ja ülestõusmise tähistamiseks. Ka mitmed teised põlisrahva pühad kuulutati kirikupühakute mälestuspäevadeks.
Kella kruttimisega kaugele ei jõua
Talvisel pööripäeval on päev kõige lühem, alates 25. päevast hakkavad päevad pikemaks muutuma ja algab uus aastaring. Eestlane on harjunud elama oma vööndiajas. Praegu kehtib see meil vaid talvel. Ajal, mil Eesti ei kuulunud Euroopa Liitu ja üritati kella keerata, astusid selle vastu meedikud, kes näitasid kui kahjulik on see inimeste tervisele. Karjakasvatajad rääkisid kui halvasti mõjub see loomadele (piimatoodang vähenes). Andres Tarand selgitas veenvalt, et majandusele väidetava kasu asemel saame sellest vaid kahju.
Kaotades iseseisvuse ja olles läinud Brüsseli võimu alla ei kaeba enam arstid, et kellakeeramine mõjub halvasti inimeste tervisele. Vaikivad karjakasvatajad, ja pole kuulnud, et Tarand meie esindajana Brüsselis oleks meie heaolu eest seisnud. Aga - kui meie rahva tervis on parem, sureb vähem inimesi, lapsed sünnivad tervematena ning eestimaalased ei taha minna elama välismaale, kus kella krutitakse.
Meie lapsed istuvad koolis ja pärast kooli arvuti taga internetis, eemal loodusest ja kehalisest tegevusest. Seetõttu on nad ka haiged. Loodus on meie suur väärtus ja omapära. Meie puutumata loodusest on riikliku kaitse all praegu kuni 500 pühapaika. Rahvapärimuslikke ja ajaloolisis andmeid on ligikaudu 550-st hiiest ja paarituhandest muust pühapaigast. Kuid erinevalt teiste uskude pühakodadest, pole looduslike pühapaikade alune maa maamaksust vabastatud.
Eestlastele oma usk!
Eestlased on sajandite vältel olnud võõrastest kultuuridest mõjutatud, kuid mitte kunagi nii palju, kui praegu, väidab folklorist Mall Hiiemäe aastavahetuse Maalehes.
Me peame nägema, kuivõrd nõrkadel jalgadel ja ajutine on meie riigi iseseisvus, kui selle välises kestas ei ole vaimset iseseisvust. Vaimse iseseisvuse lätteks saab olla vaid rahvuslik usk.
Meie esivanemad uskusid haldjatesse. Peahaldjas oli Taar ja tema kaheksa abilist on: Uku – Talvehaldjas, Tuulehaldjas; Ilo – Taide-, Luule- ja Loitsuhaldjas; Äio – Unehaldjas; Vanemuine – Laulu-ja Muusikahaldjas; Vanejumi – Viljakusehaldjas; Vanetooni – Toonela- ja Manalahaldjas; Aht – Vetehaldjas; Maaema – Maahaldjas.
Eestimaa usk on Eesti omapära. Eesti usundid on ametlikult registreeritud: taarausk 1931. aastal, ja maausk, ametlikult registreeritud 1955. aastal koos ühinemisega taarausuliste ja maausuliste Maavalla Kojaks. Meie ühine usk on Eestimaa usk.
