Õnne Põllumets: Prandi käimatõmbaja
Suvises riides külarahvas kogunes saali. Kiiremad istusid seina äärde, hiljem tulnud pidid end sättima esiritta või jääma uksele kõõluma.
Avatud külaväravate päeval oodati Prandi külamajja president Toomas Hendrik Ilvest. Pikas seelikus Õnne Põllumets seisis uksel ja ootas rahuliku meelega. Kõik oli korras ja ette valmistatud, polnud higise tukaga jooksjaid ega viimase minuti tolmupühkijaid.
Aasta küla 2011 oli valmis võõrustama tähtsaid ja tavalisi, omasid ja võõraid.
“Mõtle kõik läbi, planeeri täpselt, tee kiiresti!” võiks olla MTÜ Prandi küla ja allikad algataja Õnne Põllumetsa lipukiri. Siin peitub ka saladus, miks kõrvalseisja meelest hämmastava ladususega on poolesaja elanikuga küla viimaste aastatega tõusnud kohaks, kuhu tahetakse tulla ning millest on kirjutada lehtedel ja pilti näidata telel.
Pole ka ime – kui ühes külas, kus varem pole palju tehtud, kirjutatakse ühtäkki kuue aastaga paarkümmend projekti ning tehakse nõgesevälu asemele nägus külamaja, siis ongi see eriline.
Küla eduloo käima tõmmanud Põllumets ütleb, et kõik sõltub inimestest, ega taha sugugi, et teda kuidagi teiste seast esile tõstetaks.
Ometi peab olema keegi, kes kutsub rahva kokku, ja see on olnud just tema. Küllap mäletavad veel ka külaelanikud aega enne külamaja, mil jõulupeoks mindi Põllumetsade tallu. Mööbel lükati kokku, et tantsuks ruumi saaks, läbi ruumide kaeti pikk laud ja keegi ei nurisenud.
Vaadates suvel ülevaadet Prandi külas viimastel aastatel tehtust, pani president Ilves imeks, kui hästi on kõigega kaasa tulnud noored inimesed, kelle passiivsuse üle kurtmine on üldiselt juba tavaks muutunud.
“Meil on suurepärased inimesed,” kinnitab Õnne Põllumets alati, kui Prandit kiidetakse ning lükkab ette üht ja teist külaelanikku. Aga eks vaja on ka suurepärast inimest, kes teiste andeid avastada oskab.
