Üks viieeurone kõne, palun!
Selle kohta, mida tol päeval kõnepuldist alla hõigati, ei tahakski midagi öelda, mind jäi painama mitte niivõrd see, millest räägiti, vaid hoopis see plärakas, mis Delfi vahendusel esmaspäeval mu “uudislauale” sadas, sundis sulge haarama.
Täpsemalt – kõnekoosolekule olla kulunud 10 000 eurot, millest neljandik läks toitlustamisele, enamik aga kulus esinejate ja korraldajate tasule.
Tükk aega võttis, enne kui suutsin silmi sundida loetut uskuma. Ja mitte sellest polnud ma vapustet, et kõnelejad raha vastu võtsid (loomeinimesed ju rikaste hulka ei kuulu, tore, et nad kõhu täis ja natuke kommiraha said), vaid sellest, et seda neile pakuti.
Mu meelest on elus asju, mida mitte kunagi raha eest osta ei saa ja mille puhul rahale mõtleminegi täiesti naeruväärsena tundub.
Kõnepidamine isamaalisel üritusel kuulub kindlalt nende hulka, isegi siis, kui tasupakkumine selle eest tuleks üllatusena.
Aga mis siin imestada. Elus käivad tihti asjad nii, et vanemad oma lastele koolist toodud heade hinnete eest maksavad. Või et võsuke oma toa koristamise eest rahaootel käe ema poole sirutab.
Sel kursil jätkates hakkame varsti maksma ka selle eest, kui tütreke vanaemale südamehäire korral kiirabi kutsub või toidupanka annetuse teeb.
Kas tõesti ei tundunud kõne eest tasu maksmine neile, kes kultuuripärandi aasta programmist selle rahaeralduse tegid, kummaline? Või Eesti Teatri Agentuuri tegelastele, kes sellise taotluse esitasid?
Igatahes on nad ennast nüüd “laulu sisse pannud” ning eks nad ise tea, mida vastavad, kui lapselapselapsed aastakümnete pärast küsivad: kas ilma rahata ei oleks saanud?
