Pilleriin Puskar: Hea loomaarsti hoole all lehmad haigeks ei jää
Lehm on vägagi tark loom. Vaadates, kuidas kari juhi järel süües üle karjamaa liigub või tänapäevastes lautades oma elu elab, ei saa selles kahelda.
Arvan, et enamik eesti farmereid teevad kõik selleks, et lehmi ärilistel eesmärkidel pidades ka neisse hästi suhtuda ja neile parimaid elutingimusi pakkuda - et nad oleks terved ja pikaealised.
Unistuste lehm
Kujutage endale ette piimalehma, kes annab aastas 12 000 liitrit kõrgekvaliteedilist piima ühel lüpsiperioodil, on kõrge söödaväärindusega (s.t toodab ühest kilost maksimaalselt piima), tiinestub siis, kui farmer otsustab, et nüüd on õige aeg. Lehma, kellel on kõrge immuunsus ning lehma, kes ei jää kunagi haigeks ja elab karjas kaheksa-aastaseks või vanemaks.
Selline lehm on muidugi iga lehmapidaja unistus, sest mida kauem ja tervena lehmad karjas elavad, seda suurem on farmi sissetulek. Iga lehma asendamine uuega, see tähendab kasvatamine seni, kuni lehm esimese vasika ilmale toob ja piima andma hakkab, maksab täna 1500–2000 eurot. Lehm ei ole odav loom.
Holland on teadupärast üks edukamaid veisekasvatusmaid. Sealsetes parimates farmides elavad lehmad kaheksa-aastaseks, andes selle aja jooksul keskmiselt kuus vasikat.
Samas on ka Hollandis keskmiselt lehma eluiga vaid 5,4 aastat. Paljude teiste riikide farmides lõpeb lehma elu aga ilmselgelt liiga vara – enne viieaastaseks saamist. See on suuresti inimese süü. Mida me asja parandamiseks teha saame?
Piim on väärtuslik
Eesti farmerid teevad elatise teenimiseks rasket tööd. Ma usun, et nad on ära teeninud parema sissetuleku ning enam tunnustust oma töö eest neilt, kes piimatooteid tarbivad. Kui paljud meist, kes ostavad igapäevaselt poest piima, mõtlevad ja teavadki, kuidas see laudast poeletile jõuab? Ja kui siis veel kirjutatakse, et lehmad ei ole enam need, kes varem, ja piim pole enam see, mis aastakümneid tagasi talu laudast saadu ... Usun siiski, et piim on üks väärtuslikumaid toiduaineid ka täna. Aga jäägu selle teema üle vaidlemine toitumisspetsialistidele.
Loomaarstina pean oluliseks järgnevat: kui me tagame lehmadele head pidamis- ehk elutingimused ja söödame neid nii, et piima kvaliteet oleks paigas, ei kao piim ja piimatooted meie igapäevaselt toidulaualt.
Uuendused selle saavutamiseks tänapäevastes piimakarjafarmides võivad toimuda väga kiiresti, kuid kõige selle juures jäävad inimesed, kes igapäevaselt farmis töötavad, ikkagi kõige olulisemateks. Isegi robotlautades.
Mida siis lehmad vajavad?
Lehma ajajaotus on selline: 6-14-2-2.
Kuidas kasutab lehm oma 24 tundi? Terved lehmad söövad päevas 10-12 korda, iga kord 30-45 minutit, kokku 6 tundi. Lehmad kulutavad 14 tundi puhkamisele ja lamamisele, millest umbes 10 tundi mäletsevad nad aktiivselt. Keskmiselt 2 tundi kulub lüpsmisele. Ja siis jääb veel 2 tundi järele sotsiaalseks suhtlemiseks.
Pehme ja ruumikas ase on oluline, lehm lamab päevas kuni 14 tundi ja mäletseb sel ajal aktiivselt.
Maitsev sööt ja puhas vesi samuti. Lehm sööb päevas 50–60 kilogrammi kvaliteetset sööta ja joob keskmiselt 80 liitrit vett. Kas teadsite, et lehm tunneb oluliselt paremini lõhna kui inimene – koguni 10 korda?
Kui inimene on pannud lehma lauta elama, peab ta talle tagama ka piisavalt ruumi „toidulaua ääres“, et kõik loomad saaksid süüa samaaegselt, samamoodi nagu karjamaal. Vähem oluline pole lehma kui elava organismi jaoks piisavalt õhku ja valgust. Lehm vajab valgust 220 luksi minimaalselt 6 tundi ööpäevas.
Parim lehm on terve lehm
Lehm kodustati üle 6 000 aasta tagasi Aasias. Mesopotaamiast pärineb umbes 5 000 aasta vanune pilt, millel kujutatakse lüpsilehma. Aga tänane lehm ei ole muidugi kaugeltki enam sama.
Maailmas on teada ka rekordlehm, kellelt saadi 72 liitrit piima päevas.
Lehma keskmine eluiga on tänapäeval seitse aastat. Kuid on teada ka lehm, kes elas 42 aastat vanaks ja sünnitas 30 vasikat.
Vanasti öeldi, et hea loomaarst ravib iga päev palju loomi. Täna peetakse heaks loomaarstiks seda, kelle laudas ravitakse võimalikult vähe loomi. See tähendab, et loomad ei jäägi haigeks, vaid haigestumisi ennetatakse. Eesmärgiks pole mitte üksikute loomade ravimine, mis on järjest kulukam, vaid kogu karja võimalikult parem tervislik seisund.
Loomaarst Pilleriin Puskar
Olen sündinud loomaarsti perre ja seetõttu juba maast madalast loomadega ning nende hädade ja ravimisega kokku puutunud. Kui oli aeg mõelda elukutsevaliku peale, polnud kõhklusi - õppisin loomaarstiks.
1994. aastast olen tegelenud nii ravimite kui söödalisanditega ning nüüdseks läheb juba kümnes tööaasta firmas Alltech Eesti.
Kuna minu igapäevatöö on loomakasvatajate nõustamine farmides üle Eesti, on mul hea ülevaade praegusest seisust meie loomakasvatuses, tean missugused on mured ja kitsaskohad.
