Ahastuseni rasked sõnad

Andrei Hvostovi artikkel eelmise laupäeva LPs on minu meelest täiesti uudne tähis kogu Eesti ajakirjanduses. Hvostov käsitleb inimese võimalusi või õigemini nende puudumist juhul, kui ta lähedasest on saanud voodihaige, kes ise endaga toime tulla kuidagi ei saa.

Kirjutanuks ta sellest ettevaatlikult ja ümber nurga ehk viisakalt, kui soovite, võiks olla kindel, et kirjatüki efekt oleks peaaegu nullilähedane. Eesti mentaliteeti sellistes asjades hästi tundev Hvostov otsustas seetõttu kohe gaasi põhja vajutada.

Jõudu lisab kirjutaja igapäevane isiklik valus kogemus ning Eesti oludes haruldane, pea kananahka ihule ajav avameelsus. Vägisi tekib küsimus, kas ajakirjandus peabki tulevikus asju Hvostovi kombel ajama.

Usun, et Eestis leidub hulk (sarnase kogemuseta) lugejaid, kellele Hvostovi väljaütlemised kuidagi n-ö alla minna ei taha.

Teisalt paneb kirjutis proovile Eesti riigijuhtide, saadikute ning muu otsustajarahva paksu naha, kui kaugele need nõelad ulatuvad ja jõuavad, kas ükskõiksusel on ka teine kallas või ongi see nii piiritu ja ääretu, kui aeg-ajalt tundub.

Selles küsimuses varem siin-seal esinenud “võtmefiguuride” olek ja jutt panevad kartma, et mingi hinge­ahastuseni Hvostovi tõesõnad neid polnud viinud.

Kusjuures ärgem unustagem, et sarnaseid valusaid probleeme, mis asjatult arstimist vajavad, leidub meil rohkesti. Uskuda ja oodata võib, et midagi hakkab lii­kuma alles siis, kui need mõnel kõrgtasemel looval ja lehvi­taval samasugusteks isiklikeks hinge- ja kehavaevadeks muu­tuvad.

Suur tänu Andrei Hvostovile tema teednäitava kirjatüki eest. Ajakirjanduse võimalused ühiskonda mõjutada on hoopis piiratumad, kui arvata võib. Seal välja öeldud ükskõik kui rasked sõnad ei kohusta küll kedagi õieti millekski, kuid peaasi, et maa pealt poleks lõplikult peletatud hea nähtus nimega südametunnistus.