Aidi Vallik: Kas poliitika palet on võimalik muuta?
Ärimehi ja perearste. Arvamusliidreid. Aktiivseid kultuuriinimesi. Kodanikeliikumiste eestvedajaid. Sädeinimesi. Kõiki neid, kes mingil moel innustavad ja inspireerivad teisi nii oma piiritletud tegevusalal kui ka sellest väljaspool ühiskondlikus plaanis.
Suurel osal neist on olemas ka kõrgendatud huvi ühiskondlike teemade vastu, tõepoolest. Ja kui tullakse tema juurde ning öeldakse: kandideeri meie nimekirjas, ega sa tingimata liikmeks astuma peagi, kui sa ei taha, aga kandideeri vähemalt — see annab sulle võimaluse oma ideid laiemalt tutvustada ja teostada, vähemalt seista nende teostamise eest. See annab sulle võimaluse reaalselt midagi muuta enda ja teiste jaoks. See toob su selja taha meeskonna, erakonna, ja see on jõud. See annab sulle võimaluse mõjutada poliitikat otseselt, just sinusuguste inimeste osalemine võib muuta poliitika palet.
See jutt on ilus ja põhimõtteliselt õige. Jah, see kõik on võimalik. Madala valuläve, (enese)kriitilise meele, kõrge moraaliga ja ühiskonnatundlike kodanike osakaalu kasvamine meie võimuorganites on tõepoolest instrument, mis saaks poliitika muuta puhtamaks, inimlähedasemaks, hoolivamaks. Kuid paradoksaalsel moel poliitika ise ei soosi ei selliseid üllaid omadusi ega neid kandvaid inimesi. Poliitika kohta öeldakse, et see olevat kompromisside kunst — ja iga kompromiss tähendab loobumist ja mööndusi, ka iseenda tõekspidamiste, tegevuste ja ühiskondlike eesmärkide osas.
Olen näinud, kuidas poliitikas osalemine tihtilugu taolise sädeme ja südamega inimese mingis mõttes tasalülitab. Isikliku aktiivsuse ja motivatsiooni asemele tuleb grupimeelsus ja grupimotivatsioon. Lojaalsus oma erakonnale või valimisliidule vähendab kriitikameelt ja -võimekust. Isiklikku arvamust asub kujundama parteilise autoriteedi arvamus. Ja inimene teeb muudkui mööndusi iseenese ja oma kriitikameele ees, kuni lõpuks võib olla tema moraalne platvorm üsnagi paindlikuks sõtkutud ja tõekspidamised selgrootuks muutunud.
Seejuures ei saa siin süüdistada justkui midagi ega kedagi. See ei ole nii lihtne, et erakonnaliikmetele nende arvamusavaldusi keelataks või mitte, et neid kuidagi otseselt sunnitaks või survestataks, kuigi mõnel konkreetsel ja avalikkusele teadaoleval juhul on ilmselt ka nii tõepoolest olnud. Teatud protsessid gruppides ja inimpsüühikas lihtsalt toimivad nagu loodusseadus.
Nende aastate jooksul, kui ma olin erakonnaliige, oli arvamuslugude kirjutamine minu jaoks üle mõistuse keeruline, kusjuures keeruliseks ei teinud seda ei erakonna juhatus ega parteikaaslased, vaid minu enda aju, mis tahtis olla lojaalne kord valitud mõtte- ja poliitikasuunale. Ma tean, et see on inimpsüühikale väga omane käitumine: see sisemine vajadus uskuda autoriteete, suuremat eesmärki ja jäärapäiselt seista kord juba tehtud valikute kaitsel. Need on ka omadused, mis teevad inimesest hea parteisõdurimaterjali. Aga need võivad põhjustada ka tõsise väärtuste konflikti, kui tekib vastuolu nende ja isiklike veendumuste, süüme, tõekspidamiste ja kriitikameele vahel. See on see, mille tulemusena mõnikord erakondadest välja astutakse või Meikarit tehakse.
Samas on erakonda ja/või kohalikku omavalitsusse kuulumisel muidugi omad eelised: tõesti, see juba nimetatud võimalus kaasa rääkida, poliitikat mõjutada, iseasi, kui suures ulatuses see parteide sisedemokraatia hangumise juures võimalik on.
Suur pluss on ka info saamine mujalt kanalitest kui ametlikud pressiteated või ajalehelood, aga samas me ei ole selle teabe suhtes enam vabad, paindlikud ja kriitilised, sest erakonda kuulumine teatud mõttes tsementeerib meie ühiskondliku vaatenurga.
Kõige selle koosmõjul, selles ühendatud protsessis võib ühiskonnatundlik ideedeinimene lihtsalt frustreeruda, kui ta mõistab, et tema kohaliku tasandi initsiatiiv on üleriiklike võimumängude seisukohalt siiski äärmiselt vähetähtis ja et tema poliitiline roll ja panus maailmaparandamisel hakkabki suures osas piirduma käetõstmisega, nii nagu ununevad ta ettepanekudki sageli koosolekulaudade taha ja tolmuvatesse protokollidesse. Veelgi enam, kui ta on poliitikasse meelitatud lubadusega, et selle kaudu ta saab jätkata või arendada senisest tõhusamalt ja poliitiliselt toetatuna mingisugust oma ühiskondlikku projekti, siis näeb ta, et seda toetust ongi võimalik edaspidi oodata vaid erakonnalt, millele oma veretilgad andis.
Ehk oleks parem iseseisva mõtleja ja vaba tegutsejana jõuda tegelikult palju suurema hulga inimesteni kodanikuliikumiste kaudu, ajakirjanduse või oma tegevusala vahendusel. Ja ehk oleks parem ühiskondlike projektide vedajal apelleerida siiski kõikide olemasolevate erakondade toetusele, eriti enne kohalikke valimisi. Kuid samas... mis saaks poliitikast üldse ilma ideede- ja aateinimesteta? Kuidas teha nii, et poliitika Kronosena selliseid nahka ei õgiks, kas üldse on see võimalik?
Allikas: portaal Läänlane.ee
