Hiiumaa ülaste maailmarekord
Kui lüüa lahti mõni taimemääraja, leiab sealt, et Eestis kasvavad valgete õitega võsaülased ja metsülased ning kollaste õitega kollased ülased.
Peale selle eristatakse hübriidi, keda määrajad märgivad värdülaseks.
Hiiumaal kasvavad needsamad liigid, kuid liigisisene varieeruvus on hämmastavalt suur – sellist vormirohkust pole nähtud ei Mandri-Eestis ega naabermaades, teadaolevalt mitte kusagil mujal maailmas.
“Kaks kohta siiski on, Rootsi ja Saksamaa, kus on samuti leitud loodusest täidisõielist kollast,” ütleb Hiiumaa ametikooli õpetaja ja ülaste uurija Taavi Tuulik.
Ta lisab kohe, et mõlemas riigis on leitud üks sort. Hiiumaal on ainuüksi neid täidisõielise kollase sorte, mis tähistatud eraldi nimetusega, 48. “Ja neid tuleb juurde,” nendib Tuulik.
Matkaklubi ülasejahil
Möödunud pühapäeval korraldas Hiiumaa matkaklubi Muku väljasõidu, kus Tuuliku juhendamisel käidi saare imelillesid looduses uurimas.
Sihtkohaks oli Hagaste küla lähiümbrus, kust looduskaitsja Kai Vahtra 1995. aastal leidis esimese täidisõielise kollase. Hiljem on Tuulik sellele pannud sordinimetusekski leiukoha järgi ’Hagaste’.
Matkalisi samasse paika juhtides hoiatas mees aga juba ette, et ei arvataks, nagu satutaks täidisõieliste ülaste maale.
Variatsioone, mida on kord leitud, võidakse taas metsa minnes enam mitte üles leida ja neid võib-olla enam polegi, kuna nad kasvavad suhteliselt väikestel pindadel. Samas võib juhtuda igal kevadel uutele leidudele.
Tuulik jutustas, kuidas asi käib: kui ta leiab metsast variatsiooni, mida pole enne näinud ja mis talle huvi pakub, kaevab ühe taime koos risoomiga välja, viib koju ja istutab oma kollektsiooni sekka. Nii on võimalik eri sorte säilitada.
“Sellega on küll ka päris palju probleeme,” märkis mees. Koduaeda viidud taimi kimbutavad seened ja neid himustavad teod. Kollektsioon kasvab kasvuhoones katteloori all.
Hagaste metsas said kõik matkalised täidisõielist ’Hagastet’ näha tänu sellele, et mees on ühe risoomi pannud kasvama talle täpselt teada olevasse kohta. Just et huvilistele neid pisikesi kollaseid topeltõisi näidata.
Ahhetasid ja ohhetasid
Pärast esimese leiu imetlemist liikus matkagrupp marsruudil, kus üllatus järgnes üllatusele. Esmapilgul ühtlasest väljast hakkasid eristuma erinevad toonid, õie- ja lehekujud.
Päris botaanikud suhtuvad Taavi Tuuliku sõnul taimede liigisisesesse varieerumisse enamasti jahedalt ja jätavad selle rohkem aednike pärusmaaks.
Ta ise, botaanikute ja aednike vahepeal olija, on Hiiumaa põhjal välja kujundanud oma süsteemi. Ülaseid, mida läänemaailmas nimetatakse täidis-
õieliseks (paljude õielehtede ja emakatega õied), nimetab tema pooltäidisõieliseks, kuna Hiiumaa loodusest leiab neid sageli.
Harulduseks on saarel hoopis n-ö päris täidisõielised isendid. Nimetust “värdülane” ta aga ei kasuta, vaid eelistab öelda “hübriidülane”.
Siin vaid väike valik Tuuliku osundamistest keset Hagaste metsa: “Vaadake, siin on päris ilus võsaülaste värvide varjund. Värv tuleb õitele õitsemise lõpu poole. On roosakamaid ja on ka päris tugevalt punaseid õisi. On olemas ka võsaülast, kelle õis algusest peale värviline, aga neid on õige vähe.”
“Hästi suur laik hübriidülast, ongi selline helekollane. Usun, et näeme teda veel. Siin on hübriidi emaks võsaülane ja isaks kollane. Olen näinud ka vastupidist varianti.”
“Nüüd küll on siin õis, mis meenutab täidisülast, aga väga hästi pole veel välja tulnud. Natuke liiga ebakorrapärane veel, natuke lapergune...”
“Väga paljudel kollastel on õienupud punased või oranžid, sellise kärtsu tooniga, mis pärast ära läheb.”
“Kõige hinnatum ja otsitum on selline roheline värv õies. Eelmisel kevadel ühest Hiiumaa külast leiti võsaülane, millel roheliste-valgete lehtede tugev tutt ja natuke lillakat tooni ka sekka. Hästi põnev!”
Vahepeal näitas mees ka lehtede varieeruvust ning rääkis, et osa uutest variatsioonidest kasvab näiteks kahel ruutmeetril, osa kolmel, ent mõnest on ainult üksainus vars ja õis.
Mis on Hiiumaal teistmoodi kui mujal, et sealne loodus sellist vormirohkust pakub?
“Seda ei tea,” ütleb Tuulik. Üks hüpoteese, mis välja pakutud, on radioaktiivne vihm pärast Tšernobõli katastroofi.
Hüpoteesi poolt räägib fakt, et botaanik Haide Rebassoo 1960. aastatel Hiiumaa loodusest täidisõielisi ülaseid ei leidnud. Aga samas – seda vihma ei sadanud ju ainult Hiiumaal.
Tuuliku järgi on saarel ülaste vormirohkuse piirkondi mitu (nt ka Kassari, Kõpu poolsaar) ja need paiknevad üksteisest päris kaugel. Leiud näitavad, et need on tekkinud eri aegadel.
Alates 2000. aastast on ta ülasesortidele ka nimesid pannud. Kollase ülase nimega sorte on praeguseks 63, neist 48 ehtsad täidisõielised.
Võsaülastele, kelle seas samuti täidisõielisi, on sordinimetusi seni pandud 11.
Jälle üks uus vorm!
Matkagrupis osatakse lõpuks juba ka ise näiteks eristada hübriidülaste heledamaid õisi. Uuritakse lehti ja osatakse vaadata, kas lehe all ülaste nuhtlust seent on.
Tuulik räägib parasjagu, et täidisõielise kollase õis võib olla läbimõõduga üks kuni kolm sentimeetrit ja et Pühalepa kiriku juurest on leitud ka sellist kollast, mille õis tugevalt oranž. Siis märkab ta kollaste ülaste seas täidisõielist vormi, mida pole enne näinud.
“Vaadake nüüd, täiesti uus täidisõieline...” kutsub ta matkalisi suhteliselt väikese puhevil õiega taime juurde. “See on küll väga ilus. Tasus siia tulla!”
Hiiumaa ülaste tundja õpetab ametikoolis bioloogiat, keemiat, ilutaimede tundmist jms.
Ülaste vormirohkuse huvi jagab ta Eestis ja mujal maailmas mitme kogenud aednikuga, kes vorme säilitavad.
Hiiu risoome on seega rännanud ka piiri taha.
Hiiumaa ime looduslike taimede vormirohkuse mõttes laieneb aga ka teistele liikidele. Ülastele lähedane on näiteks sinilill, kes samuti Tuuliku huviorbiidis.
Ent botaanikudki murravad (nagu ühest Kai Vahtra kirjutisest selgub) pead selle üle, kuidas saab ühel saarel olla nii erakordselt palju üllatusi ja erandeid, mis taimesüstemaatikasse ei mahugi.
