Piirilepe Venemaaga: kas peaksime viisavabadust kartma?

“Algul oleks tulnud rohkem sõdida,” ütleb üks piiriäärne elanik Eesti−Vene piirijoone lõpliku paikapanemise kohta. “Pole meil seda Petseri-tagust maad tagasi vaja,” ütleb teine.

Päeval mil Eesti valitsus Eesti−Vene piirilepingu eelnõu heaks kiitis, on maasikapõllud Eesti kaugeimas kagunurgas, Saatse kandis, valges õievahus.

Taevas on kõrge, pilved valged ning piiritajad sõeluvad üle rohetavate nurmede ja Piusa jõe kohvipruunide voogude.

Kahepäine kotkas teel

Eestimaal on vaid üks koht, kus vabalt, ilma viisata, Venemaale saab. See on nn Saatse saabas.

Selleks et Saatse kanti jõuda, tuleb Venemaalt läbi sõita. Just nimelt sõita auto või jalgrattaga, jalgsi minna ei tohi.

Sõidad rahulikult mööda teed, mida mõlemal pool piiravad värskelt kaevatud kraavid.

Äkki seisab teeveeres piiritulp, mida ehib kahepäise kotka kujutisega embleem. Oledki Venes.

Sõidad veel veidi, ikka samasugune männimets, jälle samasugune piiritulp. Oled taas Eesti Vabariigis.

Saabas joonistati kaardile siis, kui Eesti Nõukogude Liidust lahku lõi. “Venelane ostis seal endale majalobudiku,” jutustab Uibomäe talu peremees Ants Uibomäe.

Kui tuli piiride tegemine, ütles mees, et tema tahab Venemaale jääda, ja jutul lõpp. Lõigatigi saabas sisse.