Aidi Vallik: Inimesed ja numbrid
Jah, Lõuna-Euroopa riikide kurikuulsus finantsdistsipliini alal on üldteada. Samuti ka nende heitlus praeguse kriisiga ja euroabi tingimuste täitmisega. Kuid sellegipoolest mu süda tunneb rõõmu, et nad ei ole kriitikameeleta lasknud endale pähe määrida meie mudelit, milles eelarve on jumal ja kärpepoliitika tema prohvet. Aga riik - see on eelkõige inimesed.
Enrico Letta tabas mind oma sõnadega päeval, mil Maalehte sirvides avastasin järjekordse teadaande riiklike tervishoiukulude optimeerimise kohta — teate, et sotsiaalministeeriumis valmistatakse ette nüüd ka perearstisüsteemi muutmist, mille järgi peaks Eestis lähemas tulevikus perearstile pääsema vaid 47 asulas. Praegused umbes 800 perearstipraksist on kavas ühendada 30 komplekssessse "tervisekeskusse" ja lisaks jätta (eraldatumatesse kohtadesse vist) alles veel mõni eraldi perearstipraksis.
Ilmselgelt kaotab see ümberkorraldus perearstid väga paljudest valdadest. Ilmselgelt halveneb sellega maainimeste jaoks esmatasandi arstiabi kättesaadavus, eriti arvestades vanemaid ja üksikuid või autota elavaid inimesi, eriti arvestades üsnagi puudulikke ühistranspordiskeeme paljude külade ja tulevaste suuremate "tõmbekeskuste" vahel.
Näen selles plaanis hoolt eelarveridade ja haigekassa rahade eest, mitte inimeste elu ja tervise eest.
Täpselt sama pilt avanes, kui püüdsin kursis püsida hoogsalt läbiviidava kiirabireformiga, mille tulemusena kaotatakse kiirabibrigaadide koosseisust arstid ja diagnoosimine. Sellega viiakse lõpule tegelikult juba ammu alanud protsess kiirabi odavdamiseks ja paraku selle kaasandena ka meditsiinilise võimekuse kahandamiseks. Piltlikult öeldes saab kiirabist õendustakso, mis väljakutse korral sõidab ilma diagnoosimise ja raviotsuste tegemise õiguseta kohapeale vaatama, kas patsient viia EMO-sse või jätta koju perearsti vastuvõtuaega ootma.
Õigupoolest on kiirabi sel moel juba mõnda aega toiminud kolmes Eesti maakonnas: Lääne-, Võru- ja Lääne-Virumaal, ja ajakirjanduses esitatud väidete järgi eristavat nende maakondade kiirabi toimimist teiste maakondade kiirabist asjaolu, et postiivseid elustamisjuhtumeid peaaegu polevatki.
Alates 2014. aasta jaanuarist hõlmab seesama süsteem meie kõiki maakondi ja linnu, sh suure rahvaarvuga Tallinna ja Harjumaad ja taolist statistikat enam ei teki. Haiged ja vanad ikka vahel surevad ja tagantjärelestatistika seisukohalt ju vahet pole, kas neid oleks kiire diagnoosimise ja juba kiirabiautos viivitamatu ravi alustamisega võinud päästa või ei.
Kiirabireformiga on Terviseamet otsustanud ka vähendada oluliselt kiirabi teeninduspiirkondade arvu, nii et uued piirkonnad on vanadest märksa suuremad. Ühe kiirabibrigaadi teeninduspiirkonnaks hakatakse lugema maa-ala raadiusega umbes 50 km, ja need piirkonnad ei järgi mitte ajalooliselt välja kujunenud asustusgeograafiat, vaid kiirabikonkursi võitnud teenusepakkujate võrgustikku, nii et näiteks Järvamaa osutus jaotatuks kolme kiirabipiirkonna vahel.
Minu meelest üsna loogiline on sealsete omavalitsusjuhtide kartus, et need eri kiirabibrigaadid ei hakka haigeid tooma mitte Järvamaa haiglasse, vaid haiglatevahelise konkurentsi tingimustes pigem omaenda "koduhaiglatesse" Viljandis või Tallinnas või Tartus. Ilma arstita, ilma diagnoosita, ilma ravita võib aga ligemale 100 km läbimiseks kuluv aeg olla patsiendi jaoks otsustava tähtsusega.
Riigi ja haigekassa eelarveridades surnud ei kajastu. Kuid kajastuvad meditsiiniliste puudujääkide tulemusena tekkinud tüsistused ja invaliidsus. Kui inimene on õigel ajal ravimata jäänud või mõnel põhjusel saadud valeravi on päädinud pikaaegse töövõimetusega, osutub see riigile aja jooksul palju kulukamaks (rehabilitatsiooniteenused, täiendavad ravid, töövõimetustoetused jne), kui üks kord põhjalikku ja õnnestunud ravimist.
Nii on meil ka hambaravi juba aastaid vaid kodaniku enda asi, ning selle tulemuseks on meie madalate palkadega riigis massiliselt kroonilisi põletikukoldeid inimeste suudes. Need aga tingivad juba järgmiste, ka väga raskete krooniliste või üldhaiguste vallandumise, mille ravi eest maksab haigekassa... ning siis juba oluliselt rohkem, kui oleks kulunud kaariesekahjustuse peatamiseks.
Kokkuhoid on hea ja mõistlik asi, aga kui see muutub asjaks iseeneses ja hakkab laiemas pildis või pikemas perspektiivis ohvreid nõudma või lisakulu tekitama, siis on tegemist lühinägeliku koonerdamisega. Eriti mõttetu ja nii riikluse kui ka riigi majanduse seisukohalt ennasthävitav on koonerdada rahva tervise arvelt, just nagu poleks meil terveid ja kõrge eani töövõimelisi inimesi üldse vajagi.
Selles suunas aga need siin kirjeldatud otsused ja reformid töötavad, ja seda kindlasti mitte meie riigijuhtide soovist omariiklust saboteerida, aeglast genotsiidi korraldada või muidu paha olla, vaid ilmselt parimate kavatsustega. Nende kavatsustega, mille eesmärgiks on ilusad numbrid ilusas reas. Ja sellepärast puudutas mind sõnum kaugest müütilise finantskaose maailmast, võlakriisi-Armageddonist nagu ingli pasunahääl: kuskil veel on, kas või seal, kriisis ja surve all, inimesed numbritest olulisemad. Noh, vähemalt öeldakse nii... aga meil siin isegi ei räägita sellest enam, või kui, siis ärkamisaegse naljandina.
Artikkel avaldatud portaalis Läänlane
