Soomepoiste viimases lahingus armu ei anta
Kui Soome suursaadik Eestis Aleksi Härkönen 4. juunil saatkonnas toimunud pidulikul tseremoonial Raul Kuutmale Valge Roosi Rüütelkonna esimese järgu rüütliristi üle andis, tekkis piinlik moment.
Suurem osa kohale tulnud 30st Eesti soomepoisist ei plaksutanud.
“Meile oli see autasu solvav,” tunnistab soomepoiste praegune juht Villem Ahas. “Ma ei tea, mille eest ta selle sai.”
Vanad relvavennad
See polnud aga vastuolu algus. Kolm aastat tagasi olid soomepoisid oma kunagise esimehe ehk Raul Kuutma oma ridadest välja visanud. Vähe sellest, Kuutma ka auesimehe tiitlist ilma jätnud.
88aastane Kuutma pole endise sõjamehena aga püssi põõsasse visanud.
Nii ongi Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse kaks põhilist tegevust sotsiaalhoolekanne ja võitlus Kuutmaga, tõdeb temaga üheealine ja ühenduse praegune juht Villem Ahas, Kuutma kunagine võitluskaaslane Tartumaal Pupastvere lahingus.
Võitlus, mis soliidses eas meeste vahel käib, on ühtaegu värvikas, kurb ja halenaljakas
Praegune lugu aga algas sellest, et Kuutma pöördus Maalehe toimetuse poole. Tundus, et kui vana sõjamees visatakse välja ühendusest, mille ta ise on loonud ja üles töötanud, lisaks jäetakse ilma ka autiitlist, on midagi põhjalikult viltu.
Lükkasin teised tööd kõrvale ja sööstsin õiglust jalule seadma. Kohtusin Kuutmaga, seejärel tema mantlipärija Villem Ahasega.
Kõrgele eale vaatamata osutusid mõlemad nooruslikuks, asjalikuks ja sümpaatseks. Kohtumised venisid tundide pikkuseks, diktofon laual töötas.
Jutud omaaegsest võitlusest lähevad üle praegusteks.
Kuutma mäletab hästi kuulide häält. “Nagu herilased vapsuvad, kui lähedalt mööda lähevad,” meenutab ta. “Viiesajast mehest kakssada jäid sinna.”
“Nüüd on võitlus Kuutmaga meil täiesti üle pea kasvanud,” väidab Ahas. “Sõda kestab surmani.”
Ahas on korduvalt otsustanud, et paneb ameti maha, kuid siis ümber mõelnud. “Kahju on poistest, kes abi vajavad.”
Nooremadki “poisid” lähenevad 90-le. 3450 teadaolevast soomepoisist on elus vaid sadakond.
Raha hakkas tulema
Nõukogude ajal varjasid paljud mehed hoolega seda, et nad kunagi soomepoisid olid.
“Väga palju oli neid, kelle omaksed isegi ei teadnud,” kirjeldab Kuutma soomepoiste kunagisi otsinguid. Mees tunnistab, et temagi pidi valetama. Kuigi ta Saksa sõjaväes teeninud vend langes Idarindel, kirjutas Kuutma ankeeti, et vend suri tiisikusse.
Enda kohta kirjutas ta, et sõjaväkke võtmisest pääses seeläbi, et parasjagu tuberkuloosi põdes. “Jäädi uskuma,” nendib ta.
Vabaduse saabudes olukord muutus. “Soomlaste südamepiin, et meie olime viiekümne aasta jooksul unustusse jäetud, oli suur,” jutustab Ahas.
Nüüd püüti kõike tasa teha. Ning Eestis soomepoiss olla oli uhke ja hää. Soomest hakkas raha siia liikuma: sestpeale turgutab iga soomepoiss ennast aastas kümme päeva tasuta sanatooriumis ja saab Soome riigilt (nagu kõik teisedki Soome sõdurid) nn rindelisa. Tänavu on see 540 eurot. Kes omal ajal haavata said, nende tasu on suurem.
Lisandub see raha, mis tuleb Soome sõjaveteranide liidult ja sõjakahjude kompenseerimise fondist ning mujalt.
Hüvitist makstakse nii retseptiravimite, prillide, kuuldeaparaatide kui muude abivahendite eest. Iga soomepoiss saab aastas sedasi kuni 500 eurot. “Viimasel ajal on hakatud hüvitama ka ahjukütet,” räägib Ahas.
Vähe sellest. Mitmed organisatsioonid on võtnud raskes olukorras soomepoisi n-ö ristipojaks. “Jõulude ja muude tähtpäevade ajal peavad nad meie poisse meeles,” ütleb Ahas.
Raha ja abi saavad ka sõjameeste lesed. “Mina ajasin raha välja,” jutustab Kuutma uhkelt. “Soomest tuli miljon, kaitseministeerium andis 120 000 krooni aastas.”
Raul Kuutma pani Soome Sõjaveteranide Ühenduse Eesti juhi ameti maha 2000. aastal. Mantlipärijaks valis ta lugupeetud koorijuhi Uno Järvela.
Kuid rahu polnud kauaks. “2002. aastal saatis Kuutma piirkondade vanematele kirja, kus teatas, et uus esimees Järvela ei ole täitnud talle pandud lootusi,” jutustab Ahas.
“Ta ei taibanud üldse asja iseloomu,” hindab Järvelat Kuutma.
Pärast seda pole ühenduses enam rahu olnud.
Uno Järvela lahing lõppes igatahes kurvalt. Harju maakohus mõistis temalt 2012. aasta 11. jaanuaril Kuutma laimamise eest suure summa raha. 23. jaanuaril Järvela suri.
“Lesk pidi üle 3000 euro maksma,” ütleb Ahas. “See solvas meid väga.”
Nimelt oli Järvela väitnud, et Kuutma ei olnud 1944. aasta aprillis toimunud plahvatuse ajal Jalkala laagris.
“Mul oli valida, kas annan kohtusse ühenduse või laimukirja kirjutanud Järvela,” jutustab Kuutma. “Ma valisin Järvela, sest oma ehitatud ühendust kohtusse anda on väga kummaline.”
Kuid Ahas pole alla andnud. Soomepoiste juht on veendunud, et kohus langetas vale otsuse. “Sinna ei kutsutud meiepoolseid tunnistajaid,” kinnitab Ahas. “Kuutma on aga Soome riigilt raha välja petnud, aastate jooksul suure summa.”
Kus on ajaloo tõde?
Niinimetatud pettuseloo iva on selles, et haavata saanule maksab Soome riik lisaraha. Kuutma käib selle tingimuse alla, kuna on oma eluloos kirjeldanud, et oli Jalkala plahvatuses.
“Aga tal ei ole selle kohta tunnistajaid,” kinnitab Ahas. “Küll on tunnistajaid, et ta seal ei viibinud. Meil on tõendid, et ta pettis Soome Vabariigilt välja 15protsendise invaliidsuse ja sellega kaasneva materiaalse toetuse.”
Ahast ei hirmuta teadmine, et tema eelkäija Järvela mõisteti sama väite pärast kohtus süüdi. “Ta ei julge nüüd kohtusse minna,” on Ahas veendunud.
Kuutma lajatab vastu, rääkides sellest, kuidas relvavendade ühenduse juhid soomepoiss Enno Koppase puupaljaks tegid. “Neli miljonit krooni läks ühenduse nimele. Kaks miljonit oli maja hind, kaks miljonit oli sularaha.”
Kuutma tõlgendus nn soomepoiste kodu sünnist tundub lausa uskumatu. “Samal päeval, kui elamine ühenduse nimele vormistati, läksid nad Villa Benitasse Koppase juurde ja tahtsid ta sinna viia. Et paneme asja teenima, küsime 15 000 krooni kuus. Aga seal ei olnud muud kui lamamisase, laud, tool ja televiisor.”
Pärast seda, kui Kuutma oma versiooni Soome sõjaveteranide liidule tutvustas, visati ta tema enda sõnul “ilma arutuseta tagaselja ühendusest välja”.
Kuutma kirjutas uuesti Soome sõjaveteranide liidule ja nõudis sekkumist. Soomlased tegid auditi, kaitseministeerium tegi auditi. Prokuratuurist vastati väidetavalt, et see on MTÜ siseasi.
Ahase sõnul polnud asi aga sugugi nii. Tegelikult teinud sugulasteta abielupaar pärimislepingu soomepoistele, see sisaldas raha ja väikest maja. Tingimuseks oli, et soomepoisid hooldavad neid kuni surmani.
Oma versiooni neist sündmustest on Mihkel Kärmas avaldanud 2009. aastal Eesti Ekspressis pealkirja all “Rikas invaliid tehti puupaljaks”.
Miks tema ordeneid saab?
Mis eakate meeste tüli taga tegelikult on, tundub mõlemal mehel vastus varnast võtta.
“See on kadedus, et mina nii kuulsaks sain,” teatab Kuutma. “Ma olen tegija.”
Ta loeb üles kõik raamatud, mille on kirjutanud, soomepoiste kalmistu Metsakalmistul, mille heaks ta kolm aastat tegutses, ja raha, mille nii sealt- kui siitpoolt lahte välja rääkis.
“Enda ülistamises on ta tõesti väga oskuslik,” nendib Ahas. “Meil on seda valus kuulata. Ta on kogu abi kirjutanud enda aktivasse. “Ainult tema, tema ja tema. Inimene põeb auahnuse tõve esimest faasi.”
Soomepoiste praegune juht tunnistab, et Kuutma seljatagune on kuratlikult tugev nii Eestis kui Soomes. “Ta ässitas oma Soome sõbrad meie vastu.”
Ahase sõnul toimuski ähvarduskampaania stiilis, et kui teie ei taasta Kuutma liikmelisust ja auesimehe staatust, siis jätame teid Soome abist ilma. Eesti organisatsioon ähvardati isegi Soome sõjaveteranide liidust välja visata.
Ahast vihastab ka see, kuidas Kuutma ordeneid saab. Tõsi, ehkki Kuutma oli omal ajal juba Kotkaristi viienda järgu saanud, annetas president talle ka kolmanda järgu. “See antakse ainult suurte sõjaliste teenete eest ja kõrgematele ohvitseridele,” oponeerib Ahas. “Me püüdsime presidendi kantseleist teada saada, kes ta esitas, kuid sealt öeldi, et meie selle kohta teateid ei anna. Sinna see asi jäi.”
See lugu ei tohi ilmuda!
Vanad mehed on vimmast ilmselgelt väsinud, kuid au ei luba järele anda.
Kuutma ainus soov on väidetavalt see, et tema liikmelisus ühenduses, mille ta omal ajal lõi, taastataks. “Ma tahan enne surma selle asja ühele poole saada.”
Ahas aga loodab panna Kuutma tunnistama, et ta on neid solvanud ja nende tegevust takistada püüdnud. “Kui ta vabandab meie ees, siis võtame asja järgmisel esinduskogul arutlusele. Esinduskogu otsustab, kas anda talle tagasi liikmelisus ja auesimehe nimetus.”
“Suurem osa ütleks minu kohta midagi head,” ohkab Kuutma küsimuse peale, mida soomepoisid, kui nad veel elus oleksid, praeguse räpase sõja kohta arvaksid.
Pärast seda, kui vaprad sõjamehed olid tutvunud looga, mis nende endi sõnade põhjal kirja pandud, teatasid mõlemad veendunult, et mina kui loo autor täidan vastaspoole tellimust ja sellise loo avaldamine tuleb peatada.
“Loo autor on kallutatud sügavalt tellija poole,” teatas soomepoiste juht Villem Ahas. “Ma ei ole nõus artikli avaldamisega.”
Vastu tulles soliidses eas härrade soovile, lükkas toimetus loo avaldamise nädala võrra edasi. Kumbki pool sai teksti üle vaadata ja ebatäpsused parandada.
Ahas lubas, et selle vaatab üle lausa soomepoiste ühenduse juhatus. Vaataski.
“Ühenduse liikmed ei soovi tegeleda R. Kuutma probleemiga, mida tõlgendatakse inimese isikliku probleemina ja mis ei kuulu lahendamisele ühenduse poolt,” teatas juhatuse liige Reet Loit. “Samuti ei ole liikmed teinud ühenduse juhatusele ettepanekut alustada Kuutmaga diskussiooni. Juhatusel on tõeliselt kahju, et kõrges eas inimene on sunnitud enamuse tahtel ühingu tegevusest eemalduma. Põhjused on inimese isikuomadustes ja moonutatud maailmapildis.”
Kuutma kirjutas loo aga oma sõnadega ümber. Kuid nii see asi paraku ei käi.
Küll leidsin ümberkirjutatud loost olulise mõtte.
“Tere Villem,” oli Kuutma teksti lõppu kirjutanud. “Aeg on otsa saamas. Arvan, et on vaja lõpetada mõlemapoolselt igasugused süüdistused, kutsuda kokku soomepoiste üldkoosolek või vähemalt need mehed, kes suudavad tulla, neidki pole enam palju, võib olla mõnikümmend. Kõigil peab olema õigus rääkida, kuid ainult tõtt. Võtame valede needuse ühenduselt ära, näitame, et oleme veel täie aruga ja suutelised soomepoiste au säilitama.”
Kahe vana sõjamehega suheldes avastasin, et viimased seitse aastat polnud nad omavahel ühtegi sõna vahetanud.
See lugu on üle aastate esimene kord, kui kaks vana sõjameest omavahel suhtlevad.
