Leelo Tungal ja Olav Ehala – tandem läbi kümnendite

Helilooja Olav Ehala ja poetess Leelo Tungal tunnevad teineteist varsti pool sajandit – 1966. aasta hipipeost saati! Nende ühisloominguna on sündinud kümneid laule, nüüd on nad kirjutanud tuliuue muusikali “Arabella”.

Otsisin, millal olete esimese asja koos teinud. Leidsin vihjeid 1979. ja 1981. aasta pääle. Millal saite teadlikult valmis esimese laulu?

Leelo Tungal: Ma tõesti ei mäleta. Aga seda ma tean, et Olav (sõpradele Olku - toim) aitas hädast välja "Barbara ja suvekoerad". See oli aeg, kui Eesti Raamat viskas eesti lastekirjanduse käsikirjad prügikasti või andis tagasi. Mina sain õnneks tagasi. 

Taheti Edgar Valteri pildid prügikasti visata. Aga muusikafondis oli - veel kehtisid rublad, kroonid olid tulemas - sihuke atsakas daam, kes ütles, et "kui mina oskaks kirjutada laule või joonistada, ma oleks ropprikas". Ta andis selle raamatu siis välja, aga et oleks kuidagi ka muusikaga seotud, kirjutas Olku ühe laulu ja Raimo (Raimo Kangro, Leelo Tungla kadunud abikaasa - toim) teise laulu koerateemadele. 

See oli esimene lasteraamat, mis sai Tammsaare preemia omal ajal, trükiti paberiülejääkidele ja peaaegu oleks prügikasti sattunud. Honorari sain ma raamatutes, käisin Harju tänavale Lugemisvarasse müümas, kolm krooni tükk.

Olav Ehala: Ma tean, et see sündmus leidis aset rublalt kroonile ülemineku ajal, aga oli juba ilge inflatsioon. Iga kuu sai konservatooriumist järjest rohkem palka. Tšekkides, sularaha lihtsalt polnud.

L. T.: Palju sa selle laulu eest honorari said?

O. E.: Raimo, kes oli tollal muusikafondi pealik, maksis mulle 500 rubla, palk oli tollal vist juba 5000. 

Siis tuli uus aeg ja erastamine. Muusikafondil oli nelikümmend klaverit. Liidu liikmed rentisid neid. Maksid kolm rubla kuus. Muusikafond pidi neid korras hoidma, aga nad tahtsid sellest loobuda. 

Siis otsustati, et kes tahab, saab erastada. Ja ma maksingi selle tiibklaveri eest 500 rubla! Ühe lastelaulu honorari. See oli säärane kummaline aeg. 

Aga mida Leelo vist ei teagi: ma kirjutasin esimesel kursusel ühe ta teksti peale laulu. Kursuse lõputöö. Aeg oli 1969-70. See ei jõudnud kuskile, sest ma hiljem avastasin, et Valter Ojakäär oli juba teinud selle peale väga ilusa laulu, "Kollase liblika suvi".

L. T.: See ilmus Noorte Hääles, vai-vai...

O. E.: Aga tutvusime me Leeloga veel varem. See oli Laitse mõisahoones, kus toimus, nagu ütles Jaak Joala, kes meid sinna kutsus, "üle-eestiline neoboheemlaste kokkutulek". Hipide kokkutulek! Meie olime, ka Jaak Joala ja Marju Kuut, keegi mängis kitarri ka... Mis ma siis olin, kuusteist vist... Sina olid natuke vanem!

L. T.: Ma olin natuke vanem, jah, ja Joala oli siis ikka hästi noor. 

O. E.: Noh, Joalaga me oleme ühe aasta poisid.

L. T.: Ma mäletan, et Marju Kuut laskis jalgrattaga ringi... Ja kõik esinesid tasuta, ei tulnud selle pealegi, et mingit tasu võiks küsida. Tartust tulid Johnny B (Jaan Isotamm), Tominga Juss (Juhan Tomingas), Kalle Mälberg oli tollal pildil. 

Mu ema oli sellal Värskas õpetajate suvelaagris, isa oli üksi, toimus täielik puhtakssöömine (Tungla kodukant on lähedal Ruilas - toim). Ma olin tollal, kui seda korraldasin, säärane 19-20, ainuke asi oligi, et toiduga oli raskusi, ma käisin jalgrattaga Turbas (mis on õudselt kaugel), sest oli kuulda, et seal on sardelle. Müüdi vist kaks kilo - ja see tuli jagada kogu kamba peale!

Mul oli idee, Paul Ariste oli rääkinud, et vanad buršid sõid sardelle ööpotist - mitte kasutatust! Ma tahtsin seda buršivärki teha, aga nii raske, althõlmatutvusi ei olnud. Sai kuskilt ööpott ostetud, serva peale sinepit tõmmatud, esimesed said sardelle ka, teised pidid leiva ja makaronidega leppima. See oli 1966!