Aidi Vallik: Õppekavade kärpimine ei pruugi teha paha
Kavandatav muudatus ei pruugi üldse olla ega teha midagi paha, kui arvestatakse selle potentsiaalsete hüvede kõrval ka selle potentsiaalsete ohtude ja küsitavustega, mida, ma tunnistan, siin leidub. Samas tuleb tunnustada meie kooli reformimise taotlusi nii või teisiti, sest probleeme on praeguses süsteemis palju, pea viimased 10 aastat on püütud neid lahendada siit nurgast ja sealt nurgast, kuid keskpõrandale kokku pole ikka veel saadud.
Noh, kindlasti ei saada seegi kord. Selleni peab vast veel vähemalt kümmekond aastat mööda minema. Kuid praegu kavandatav muudatus pakub võimalikku leevendust mitmele õpilaste heaoluga seotud probleemile. See kindlasti aitab vähendada nende õpikoormust ja sellest tulenevalt vast suurendada turvatunnet, sooritusvõimet ning sellega seotud enesehinnangut (uuringutulemuste järgi pole ju meie koolide õpilased kaugeltki rahulolu ja õnne tundjate esirinnas). Samuti võib see kohendada keskmise õppeedukuse näitajaid ja leevendada põhjuseta puudumistes väljenduvat kooliheitumust.
Sellega olen ma üsna nõus, et vähemalt põhikooli osas on ainekavad nõudlikumad, kui ootaks. Peaksime meeles pidama, et põhiharidus ongi sellepärast põhiharidus, et on see minimaalne igalt Eesti kodanikult nõutav, olenemata tema akadeemilisest võimekusest või kunagi omandatavast kutsealast. See peaks olema jõukohane ja ilma suurema stressita omandatav kõigile.
Ma lähen oma seisukohtades isegi veel kaugemale, kui julgen öelda, et liiga suured ainemahud võivad üsna suure tõenäosusega olla Nõukogude kooli pärand. Jah, viimase 20 aasta jooksul on need ainemahud küll läbinud teatud kosmeetilisi protseduure ja kärpeid, kuid sellest ajast oleme siiski kiindunud teatud dogmadesse, mida kindlasti on raske muuta.
Esimese vabariigi aja pedagoogikat iseloomustas astmelisus ja võimetekohasus. Sõjajärgse ajaga võrreldes olid õppemahud hulga väiksemad, kuid need teadmised omandati hulga kindlamalt. Imetlen siiani paljude eakate laitmatut õigekirja ja kogu elu mälus püsinud põhiteadmisi. Muutus, millest lähtunud dogmad piinavad meie kooli siiani, saabus Nõukogude hariduspoliitikaga.
Kuid minust paremini kirjeldab 1966. aastal seda suhtumise teisenemist mu 1901. - 1950. aastatel kooliõpetajana ja -direktorina töötanud vaarisa: "Ei ole õppetöös midagi kahjulikumat, kui pealiskaudselt omandatud teadmiste kuhjamine õpilaste mällu, ilma et õpilastel võimalik oleks kõike seda tarkust ära seedida. See ei arenda mõtlemisvõimet. Kooli peaeesmärk on ju mõtlemisvõime arendamine. Minu arvamine on, et selles suhtes patustab nõukogude võim. Nõukogude kool on tehtud reklaamiasjaks: vaadake, maailma rahvad, mis sotsialistlik kord korda suudab saata. Selle poliitilise eesmärgi nimel paisutatakse koolide õppekavad nii suureks, et kõigi kavasse võetud õppeainete põhjalikust läbitöötamisest ei saa juttugi olla. Tagajärjeks on pealiskaudselt omandatud teadmised, mis õpilase vaimu ei rikasta, seal ainult kasutuks ballastiks on ja pea haihtuvad."
Tõsi on, et suured ainemahud tingivad kiiruga õppematerjalist läbikappamise, mis ei jäta piisaval hulgal aega vahepealseks tõhusaks kinnistamiseks ja kordamiseks. Tundide arv õppeaastas on ju loetud ja nõutavad teemad tuleb kevadeks läbi võtta. See omakorda kipub kaasa tooma suure koduülesannete portsu ja neile, kes selles tempos püsida ei suuda, tegelikult alla nende reaalsete võimete kontrolltööhinded.
Täpsustuseks tahaksin märkida, et need mu seisukohad käivad pigem põhikooli, kui gümnaasiumiõppe kohta. Et gümnaasiumihariduse põhieesmärk on siiski saada kandideerimisküpseks ülikoolidesse, peab seal olema siiski akadeemiliselt nõudlikum.
Samas, kui põhikoolide ainekavu kas suuresõnaliselt öeldud pooles või isegi kolmandikus mahus lihtsustatakse, vähendatakse, siis kas see ei too kaasa mitte vajadust kohe asuda ka gümnaasiumide ainekavu ümber töötama? Kas põhikooli õppemahtude vähenemine tähendab õppemahtude suurenemist gümnaasiumiastmes?
Selle murega on tihedalt seotud probleem akadeemiliselt andekamate põhikooliõppuritega. Nad sunnikud igavlevad ju juba praegu, kui neil on ammu selge, aga nõrgemate ja keskmistega muudkui nämmutatakse. Ainemahtude vähendamine tähendab nende õpikeskkonna muutumist veel vähenõudlikumaks, ja see ei motiveeri neid end võimetekohaselt arendama. Kuidas hoida nende latt teistega võrreldes kõrgemal, ilma et nad tunneksid end ebaõiglaselt koormatumana? Millega motiveerida taibusid nõrgematega võrreldes suuremaid õppemahte läbima? Ja seda veel samas (suur)klassis teistega koos? Ja lõppude lõpuks, kuidas motiveerida ja õpetada õpetajaid sellist vaimselt pingutavamat diferentseeritud õpet läbi viima samal ajal samas kohas?
Loodan, et ainekavade reformijad esitavad endale samu küsimusi, mida mina siin. Sest kui nende potentsiaalsete probleemkohtadega ei arvesta, siis ei võta me sellest ainekavareformist kaugeltki maksimumi ja selle kasutegurid jäävad kindlasti madalamaks, kui oodatakse.
Keskmise ja väiksema akadeemilise võimekusega õppija jaoks on ainemahtude vähendamine kindlasti samm suurema turvatunde ja rahulolu ning väiksema koolistressi poole. Samas peame hoolega mõtlema, kuidas maandada selle reformi ohud vaimselt võimekatele ja gümnaasiumiõppele. Ja mis salata — ka õpetajatele, kes kindlasti vajaksid uues olukorras toimetulemiseks pädevaid juhendeid ja metoodikaid (mille koostamise ja levitamise osas küll ka seniste kogemuste põhjal kiidelda ei saa). Kool on ju süsteem, kus kõik on seotud ja pidevalt vastastikku mõjutatud.
Artikkel avaldatud portaalis Läänlane.
