Herilased pole kuhugi kadunud
“Kas teitel kah tänavu herilased puuduvad?” küsib mesinike foorumis Raplamaal elav Mesimummi kasutajanime kandev mesinik.
Ja teised vastavad: “Kui nüüd järele mõtlema hakata, on Saaremaal sel suvel vähe herilasi näha olnud võrreldes eelmiste aastate suvelõppudega” ning “Mina ei ole Võrumaal herilasi näinud ega kuulnud. Väga hea rahulik on olnud mesilastega kamandada.”
Vapsikud kolisid
Sarnaseid tähelepanekuid on teinud inimesed teisteski Eesti paikades. Nii on kirjeldatud, et kui varem pidi puu alla õuna järele kummardudes maia herilase kõrvale lükkama, siis nüüd valitseb vaikus.
Kuid leidub ka suisa vastupidiseid olukordi.
“Kuskilt jäi silma üks artikkel, seal kirjutati, et tänavu vapsikuid polegi,” rääkis Hiiumaal Emmaste vallas Metsapere külas elav Enda Metsalo Hiiu Elule, lisades, et ilmselt on kõik vapsikud nüüd neile kolinud. “Oi kuidas lendavad praegu siin, igavesed suured...”
Vapsikud, Eestis elavad suurimad herilased, on Kuivamäe talus hõivanud kolm kuldnokapuuri, kattes need osavalt lopsakaid habemeid meenutavate pesapaberi kihtidega.
Ka putukateadlane Jaan Luig kinnitab, et tema näeb herilasi kogu aeg, kuid möönab, et mõnda liiki võib tõesti tänavu vähem kohata, näiteks saksi-metsaherilast, liht- või täpik-maaherilast. Need on liigid, keda inimesed tavaliselt tähele panevad. “Looduses käib elu lainetena, olgu loomade või taimedega tegu,” selgitab Luig, kes ise tänavu päris palju just vapsikuid kohanud.
Õige aeg alles juulis
Herilaste arvukust mõjutavad mitmed tegurid: pikk ja külm kevad, vihmane suvi, toidunälg, liiga soe või külm talv.
“Seegi võib mõju avaldada, et eelmine aasta polnud soodne,” teab putukateadlane ning lisab, et midagi hirmsat herilastega lahti pole, tegu on looduse tavalise ringkäiguga, ning nende arvukus taastub mõne aastaga.
Mais-juunis inimesed herilasi üldiselt ei näegi. Märkama hakatakse neid alles suve keskpaigas, kui teiste putukate, keda herilased seni söögiks on tarvitanud, arvukus langeb ning õitsvaid taimi vähemaks jääb.
Siis tulevad nad majade lähedusse, näiteks kärbestele jahti pidama.
Hästi sobivad kollasetriibulise tagumikuga kiletiivalistele kõhutäiteks üleküpsenud ploomid ja õunad, ära ei põlata ka köögis laokile jäetud liha-kala.
Moosikeetmise lõhn mõjub neile lausa magnetina.
“Ühiselulised herilased, kes oma pesa maapinnast kõrgemale teevad, elavadki rohkem inimese loodud tingimustes – lakapealsetes, kuurides, puidust majavoodri vahel – kui paksus laanes puuõõnes,” avaldab Luig saladuse, mida paljud inimesed, kes herilastega lähinaaberlikes suhetes elavad, ei teagi.
Eestis elavad herilaste liigid
- Paberisarnasest materjalist pesi ehitavaid herilasi elab Eestis üheksa liiki, lisaks veel kolm liiki nendega väliselt väga sarnaseid ja lähedalt suguluses olevaid parasiteerijaid.
- Ühiselu elavad kõik pesaehitajad liigid, ka pesaparasiidid.
- Lisaks ühisherilastele elab Eestis veel vähemalt 300 mitmesugust erakherilase liiki.
- Pesapaiga valikult jagunevad herilased kaheks. Ühed teevad pesa maapinnast kõrgemale õõnsustesse, kasutades ka inimese loodud varjualuseid: lakapealseid, kuure, pesakaste jm. Teine rühm ehitab oma pesad maa sisse, näiteks väikese närilise urgu.
- Ühisherilased on tõenäoliselt maailma esimesed paberileiutajad: nad kraabivad puitpindadelt lõugadega pindmist pudedamat kihti ning pressivad seda süljega niisutatult pesakatete ja kärgede servadele õhukeseks leheks. Tardudes muutub see segu tõeliseks paberiks, millele kannatab isegi kirjutada.
Allikad: Wikipedia, Eesti Loodus
