Kõigepealt on tähtis täpsustada, mis on Eesti karusloomakasvatuse suurimad probleemid. Esiteks puuduvad kõigil kolmel naaritsafarmil (Karjaküla kaks karusloomakasvandust ning artiklis käsitletud OÜ Rooküla Esimene) juba aastaid tegevusload, kusjuures Karjaküla on Baltikumi suurim kasvandus, kus tipphetkel on kuni 170 000 naaritsat. Kuna Järvamaal asuv OÜ Rooküla Esimese naaritsafarm on saanud oma loomad ning oskusteabe Karjaküla farmilt, on sellega nähtavasti kaasas käinud ka vähene austus seaduste vastu, mida mõlema karusnahafirma puhul täheldada võib. On mõistetav, et ettevõtte omanik Smbat Oganisjan ütleb, et seaduste täitmine võtab aega ning ta tahab pärast nelja tegevusaastat selle nimel pingutada. Arvestades farmi loomise ja lubadega seotud komejanti, tahaks loota, et tegu pole pelgalt retoorilise väitega, mida on kena öelda, et avalikkuse sümpaatiat võita.

Karjaküla karusloomakasvandusest rääkides on tähtis mainida nelja seadust, millega nende asutused kooskõlas ei ole – veeseadus, loomatauditõrjeseadus, loomakaitseseadus ning looduskaitseseadus. Keskkonnanõuete mittetäitmise tõttu voolavad hiigelfarmi jäätmed kõrvalolevatele põldudele ning imbuvad põhjavette, reovee lõppsuublaks on Keila jõgi, mis on muuhulgas Eesti üks saastatumaid jõgesid. Kui farmi toetamise argumendiks on vallale tulumaksu näol sissetoodav tulu, siis tasuks võrrandisse lisada ka need kulutused, mida aastate pärast Keila jõe ja Karjaküla ümbruse looduskeskkonna puhastamiseks tegema peab. Suure tõenäosusega ei ole need suurusjärgud võrreldavad ning kahju looduskeskkonnale ja sellest tulenevalt ka inimtervisele on miski, mis paratamatult karusloomakasvandustega kaasas käib.

Teiseks on Eesti puhul mingifarmidest rääkides vajalik arvestada suuri jõupingutusi, mida juba aastaid Euroopa naaritsa asurkonna taaselustamiseks tehtud on. Paraku vähendab iga naaritsafarm nende jõupingutuste viljakust, kuna farmidest põgenevad Ameerika naaritsad on Euroopa naaritsa looduslikud konkurendid ning sel põhjusel ongi Euroopa naaritsa populatsiooniga probleemid tekkinud. Ameerika naarits toodi Eestisse võõrliigina sisse eelmise sajandi alguses, et teda karusloomakasvandustes karusnaha saamise eesmärgil pidada. Ükski farm pole aga lõplikult põgenemiskindel ning lahti pääsenud Ameerika naaritsatest algaski Eestis loomulikult elava Euroopa naaritsa asurkonna allakäik.

Kolmandaks on Eesti karusloomakasvatuse puhul tähtis väliskapitali maht. Karjaküla farmi puhul on tegu firmaga, mille aastakäive on 6,8 miljonit eurot. 2,5 miljonit sellest oli eelmisel aastal kasum, mis läks Soome, ettevõtte omanikele. Seega toimub Eestis tootmine, siia jäävad jäätmed ja reostus (põhjavesi, Keila jõgi, Keila kajakaprobleem, Karjaküla ümbritsev hais ja reoveemõju pinnasele ja mullastikule) ning kallid nahad ja kasum lähevad kogumahus Soome. Kas ei oleks aeg sellisele suhtumisele lõpp teha, mis ei pea paljuks Eesti pinda suuremate summade liigutamisel pelgalt vahendina kasutada?

Eesti maapiirkonnad vajavad kahtlemata ettevõtlikke inimesi, kes hääbuvaid külasid ja alevikke elus ning toimimas hoiaks, töökohti pakuks ning paika pildis hoiaksid, et sinna ka teisi ligi tõmmata. Paraku ei ole karusloomakasvandused ettevõtluse edendamise mõttes kuigi hea lahendus, kuna nendega olemuslikult kaasaskäiv hais, võimalik keskkonnareostus ning lahtipääsevad loomad on teiste riikide näitel pigem inimesi väikeasulatest eemale peletanud, kui sinna meelitanud. Poolas on näiteks umbes 700 karusloomakasvandust, mis tähendab, et sealsete väikeasulate elanikel on palju selgem teadmine kõigest sellest, mis paratamatult karusloomakasvandusega kohalike elanike jaoks kaasas käib, mistõttu on seal väga levinud aktiivne vastuseis uute farmide ehitamisele külade lähedusse. Sarnane näide leidis aset ka Juuru valda kavandatava naaritsafarmiga, mis lõpuks jäigi sinna ehitamata, kuna kohalikud tabasid ära õige hetke, mil häält tõsta. Nüüd asub kõnealune farm Neitla külas, tegevusluba puudub juba aastast 2009, mil farm sinna loodi. Kummastav on sealjuures asjaolu, et farm loodi, saades oskusteavet ja põhikarjaloomad samuti tegevusloata tegutsevalt Karjaküla karusloomakasvanduselt. Seaduste nõuete ja väärtusteni küündimine, mis peaks olema äritegevuse esimene samm, on jäänud viimaste hulka. Kuulsin hiljuti tabavat võrdlust Karjaküla farmi loa puudumise kohta, et kui autojuht jääb ilma juhilubadeta sõitmisega politseile vahele, siis miks ta ei võiks öelda, et küll ta varsti läheb autokooli?

Olukorda ei lihtsusta ka asjaolu, et ametkondade jõud tagada seaduse täitmine on nõrk ja tänu suurele käibele on karusnahafirmadel odavam maksta trahve kui farm nõuetega kooskõlla viia. Millise signaali see teistele ettevõtjatele ja ka selle looga kursis olevatele kodanikele annab? Seadusi ja keskkonnamäärusi ongi lubatav rikkuda, peaasi, et põhiseaduse §31, mis sätestab ettevõtlusvabaduse, ei saaks piiratud?

Ma ei tea Eestist ühtegi loomakaitsjat, kes karusloomakasvatajate ja farmitöötajate peale ei mõtleks. Kõikides riikides, kus karusloomakasvandused keelustatud on, rakendatakse üleminekuaega (minimaalselt 10 aastat) koos ümberõpet ja äri ümberorganiseerimist võimaldavate meetmetega, et tagada neile inimestele võimalikult valutu üleminek. Kuna Eestis ei ole tegu suure ega majanduse elavdamise mõttes olulise valdkonnaga, on nende inimeste arv, keda see otseselt puudutab, ka küllaltki väike. Karjaküla karusloomafarmis töötab hooajaliselt ka palju välismaalasi, kes vaid selle jaoks Eestisse tulevad, mistõttu mõju neile on ka väiksem. Kohalikele tuleb kindlasti tagada võimalused ümberõppeks ning alternatiivsed võimalused leiva teenimiseks.

Peamine loomakaitsjate kriitika lähebki hetkel seaduse jõustamise suutmatusse ning seaduste nõrkusesse, mis puudutavad karusloomakasvatust Eestis. Ka ametkonnad, kes karusloomakasvandusi kontrollivad ning neile lube väljastavad, on nentinud valdkonna problemaatilisust. Eelnevalt mainitu on põhjus, miks täna räägitakse karusloomakasvanduste keelustamisest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid