Aidi Vallik: Lapsed peegeldavad meie endi viha
Usun, et ma pole sugugi ainus inimene siin Eesti vabariigis, kes eelmisel nädalal end Sõmerust laekuvast koledast kooliuudisest häirituna tundis. Jälgides uudise järelkajasid ja kommentaare, torkas silma läbiv tõdemus: lapsed on väga agressiivseks läinud. Ei ole ilmselt tõesti aastakümneid juhtunud, et üks 11-aastane plika teise omasuguse intensiivraviosakonda peksab.
Arvan, et rünnaku põhjuste osas peame praegu usaldama mõlemat last tundva koolidirektori väidet, mille järgi tegemist polnud mitte süsteemse koolikiusamisjuhtumiga, vaid vihahoo impulsiivse väljavalamisega, kui vaidlus lahkarvamust ei lahendanud. Seega just direktori arvamus viis mu mõtted edasi sellele, et põhimõtteliselt ei olnud selles intsidendis siis ju midagi meie ühiskonna jaoks eriti võõrast või tavatut.
Lapsed, kes on kasvanud meie endi keskel ja omandanud neid ümbritsevad tõekspidamised, väärtushinnangud; imenud endasse ümbritsevad pinged ja suhtumismudelid, on teinud kõike sedasama, mida põlvkondade kaupa lapsi enne neid. Nad ei ole prantsatanud siia puu otsast või teiselt planeedilt või ilmunud karude kasvandikena välja laanesügavusest. Nad on kogu aeg siin meie juures olnud, kasvanud meie seatud raamides ja omaks võtnud meie suhtlemismudelid ja suhtumised, sest teistsuguseid nad oma noores eas ei tunnegi.
Sellepärast on lapsed meie parim peegel. Ja kui me ei taha omaks tunnistada selles peeglis nähtud puuduliku impulsikontrolliga ja agressiivset väikest koletist, siis salgame maha osa iseendast, võttes seeläbi endalt ka paranemisvõimaluse. Kui me ei tunnista endale, et õhk on kurjusest paks, siis ei teki eeldustki tuba tuulutada.
Viha, sarkasm, ängistus, impulsiivsus lokkavad avalikes foorumites ja kommentaariumides, ja ka paljudes kodudes, koolides, riigiasutustes, võttes olukorrast olenevalt eri vorme ja väljundeid. Näiteid? Töövõimetust taotlev invaliid sõimatakse ühe meie suurema linna sotsiaaltöötaja poolt lihtsalt läbi ning küsitud abi saab ta vaid pärast seda, kui otse linnapeale helistab. Teise linna sotsiaaltöötaja kabinetis lendavad seapead. Meedialugu 11 lapse hädasolevast emast päädib temavastase sõimulainega kõigi selle loo avaldanud portaalide kommentaariumides ja perefoorumites. Samuti on võtnud väga vastikuid vorme võimalikku lastetus- või paksumaksu või e-sigarettide lubatavust käsitlevad meediaarutlused. Õigemini ei saagi neid arutlusi nimetada arutlusteks, kui repliigid jäävad liiga sageli impulsiivsete pursete tasandile ja juhinduvad vihast ja sallimatusest kõige teistsuguse vastu, nii et ratsionaalsed argumendid ning ligimesearmastus on selle raevu all lämbumas.
Midagi on juhtunud meie inimeste inimlikkusega. Kuhugi on hakanud kaduma see tsivilisatsiooni orientiir, mis seab normiks teistega arvestamise, lugupidamise ja teistsuguste valikute aktsepteerimise, muidugi siis, kui need valikud just teisi inimesi üheseltmõistetavalt ei kahjusta. Mis või kes on seda meie inimestega teinud? Kas masuaastate paine ja siiani kestev võitlus varasematest väiksemate materiaalsete ja sotsiaalsete ressursside pärast? Kuid see sallimatus avaldub liiga paljudel eri tasanditel, eri kihtides.
Ka näiteks viimastel aegadel lõpmatuseni laekuvad ettepanekud midagi piirata, keelata või karistatavaks muuta on oma olemuselt vägivald, kui nende ettepanekute taustaks pole sisulisi argumente. Jah, kindlasti on halb mõte raseduse ajal suitsetada, aga arvamus, et selle nähtuse saab vanglaähvardusel ära kaotada, on vähemalt sama rumal, pealegi puuduvad otsesed ja ühemõttelised uuringud, mis raseduseaegse suitsetamise ja lootekahjustuste seost kinnitaksid (nagu ka naistearstide liit on tähelepanu juhtinud). Sama toimub e-sigarettidega. Igaks juhuks keelame, piirame, rekvireerime, maksustame nagu tubakatoodet — kuigi tubakast pole asja juures halli haisugi. Ja jumala eest ei aktsepteeri me Uus-Meremaal alates 2005. aastast tehtud uuringuid selle kohta, mida inimene endale e-sigaretist sisse ja mida välja hingab. Sest me eelistame keelata, käskida, normeerida, sundida. Impulsiivselt. Nagu hetkel parem tundub. Riigi tasandil, ühiskonna tasandil, pere tasandil.
Enesekesksus, oma arvamuse ülimaks pidamine ja teiste arvamuste alavääristamine, mõtestamata keelud, piirangud ja karistusähvardused tekitavad inimsuhetesse edasi kanduvaid pingeid ja vähendavad kompromissi- või konsensusevalmidust. Pigem tekib sellest viha, mis vallandudes võib kellelegi ootamatult palju haiget teha. Nii, nagu ilmselt ei olnud selle Sõmeru rusikakangelase eesmärk sugugi mitte teisele meelega eluohtlikke vigastusi tekitada.
Selles pingete ja viha mõjuväljas kasvavad ka meie lapsed, imedes seda kõike enda sisse nagu käsn — sest just eeskujude järgi on nad loodud sotsialiseeruma. See on see atmosfäär, suhtumis- ja suhtlemismudel, mille nad omandavad, kui nende kodu just heas mõttes eriline ei ole. Aga et me erinevusi ja teistsuguseid suhtumisi üldises pildis väga ei salli, siis neid elu mitmekesisust, tolerantsi ja kannatlikkust väärtustavaid kodusid jääb ka tasapisi vähemaks. Ikka on ju lihtsam huntidega koos ulguda... eriti ühe võimaliku tuleviku džungliseaduste aegu. Kas see tulevik aga just see tuleb, on ühiskonnana meie kõigi teha.
Artikkel avaldatud portaalis Läänlane.
