Taimetarga taevavõtmed 9.
Tuba oli kuidagi korda seatud. Vanemad olid enne linnas käinud, sealt oli toodud uued kohvikruusid, kõik savist, pruuniks värvitud. Need olid pandud ukse lähedale uude kappi, mille Pappel oli teinud nelja rubla eest. See oli meil kaua aega söögikapiks – ukse ülemine osa oli punutud peergudest, et õhk võiks sealt kergesti läbi käia. Kui ema kapiukse lahti tegi, paistsid kohvikruugid välja, kõik ilusasti reas. Kenad olid need seal uues kapis. Erilist selles ju midagi pole, aga on millegipärast sööbinud mällu.
Jõuluks kolisime niisiis uude eluasemesse. Ruumid olid selles küll väiksemad kui kõrtsi juures, aga soemad ja see meeldis lastele – oli meid siis ju kolm väiksemat, Mann kuueaastane, mina neljane ja väike Liisi üle aasta vana.
Meile tehti isegi jõulupuu, korralikult küünaldega, kuigi neid oli vaid kümmekond, aga oli ka maiustusi, kompvekke, isegi šokolaadikompvekke. Nood olid meil ennenägematud ning meid väiksemaid lapsi narritati nendega, et need olevat valmistatud hobuseverest.
Vähe kahtlaselt neile seepärast ikka vaadati, aga nad maitsesid meile ja need söödi ära – mis siis kui on hobuseverest, hobune on puhas loom, trööstis meid ema. Õled olid meil tagakambris maas ja nendel oli hea vallatada ja lõpuks väsimuse järele magadagi uues soojas toas.
Meil oli siis elamiseks kaks uut kambrit vana rehetoa otsas. Eeskamber oli suurem, kahe aknaga, tagakamber väiksem, ühe aknaga. Esimene oli rohkem töö- ja söögitoaks, tagumises magasid isa emaga ja ka meie, vähemad lapsed. Rehepoolses küljes oli ahi ja selle ees pliit. Rehetuba elamiseks ei kõlvanud, see oli kivist põrandaga ja õige pime. Sellest sai meile lambalaut ja kanade varjualune. Rehe all olid kinni loomad, ka hobused. Kõik olid käe-jala juures. See rõõmustas ema, kes oli peamiselt loomade talitaja.
Ainult üks asi oli paha – kaev jäi kaugele. Ega ta siiski palju kaugemale jäänud kui varemalt kõrtsi juurest. Veevedu oli sellepärast enamasti ikka toobriga, mis talvel oli kinnitatud kelgule. Palja maaga tassiti vett ka toobriga, kuid siis kandsid seda kaks inimest toobripuu abil.
Toobrit pidi oskama kanda, tuli ikka astuda eesmise kandja jälgedesse, ühed jalad korraga, muidu loksus palju vett maha. Puuga jaotati ka raskus jõudumööda – lühem toobripuu ots jäi tugevamale, pikem nõrgemale. Kui aga ei olnud kahte toobrikandjat, toodi vett ka ämbritega, kaelkookude abil seljas. Siis tutvusime ka mõistatusega: “Hani lendab üle õue, tiivad tilguvad verd?”
Lugemaõppimine
Sellel talvel olin ma juba lugeja. Minu lugemaõpetamisega pole ema palju vaeva näinud, ma olevat selle selgeks õppinud õe kõrval. Õde on ikka õpetatud ning temal ei olevat see asi sugugi nii kergesti läinud. Mina olevat lugemise selgeks saanud veel enne õde. Õppeviis oli meil nagu sel ajal igal pool – veerimine. Esiteks õpiti kõik tähed nimepidi selgeks, aast üüni ning siis hakati kokku lugema. Aabits oli ikka, kukk kaane peal. Tähti õpiti tikuga, s.o näidati tikuga tähele ja öeldi tema nimi: bee, dee, kaa, ell, emm jne, mitte häälik. Tikuks oli mõni puukild, peenike luuaraag, vahest ka õlekõrs, aga nuga lugemistikuks ei kasutatud – siis ei pidanud lugemine edenema ega tähed meelde jääma.
Lugemaõppimine käis enamasti ema voki kõrval – ema ket-ras ja laps veeris tähti, mida siis ema jälle parandas ja seletas, kuidas tarvis oli.
Minu vanemad olid mõlemad head lugejad, aga kirjutamine ei läinud kummalgi kuigi hästi, ehkki nad olid ikka juba mõlemad koolis käinud, aga väga lühikest aega. (Isa kirju on mul siiski mitu alles, ema käekirja ei ole säilinud. Aga ma mäletan, et ta siiski ühe kirja on mulle kirjutanud, mis aga on läinud kaduma.)
Lugemaõppimisest ei mäleta ma ise õieti midagi. Kuid siiski on veel meeles, et ema kõrval lugema õppides ma kord ei teadnud pikka essi ja siis küsisin: “Ema, mis täht see on?” Ema seletas selle ja rääkis, et see on piibunosu moodi. Üldse püüdis ema mõningaid tähti võrrelda muude sellesarnaste esemetega: s on kirju kassi moodi, k-l nosu peas, i-l pea otsas, j-il jalad all, m-il kolm posti, n-il kaks posti, u alt kinni jne. Võib-olla oli sellistest seletustest ka kasu.
