“Kas see pilt ei ole kaunis?” küsib Ain Erik, loodusemees, kes enne pensionipõlve aastakümneid Kiidjärve-Taevaskoja puhkeala arendas. Matkajuhina on ta siiani oma kodukanti huvilistele tutvustanud. Eriku pilk on seda küsides kinni Ahja jõel asuval Saesaare paisjärvel.
“Ei ole kaunis! See pilt on koletislik!” vastab Kalle Kroon, meie jõgedes lõheliste elu- ja
kudepaikade taastetöödega tegeleva MTÜ Hõrnas juht. “Teie silmale on ta koletislik,
aga külalistele ei ole koletislik,” kostab seepeale Erik. Ei ole kahtlust: ühte paati
need kaks meest ära ei mahu. Paadis tuleks sõuda üksmeeles. Nii lihtne see põhjus ongi.
Nagu sellest kahekõnest nähtub, on Saesaare paisjärve ümber Põlvamaal lahvatanud
äge vastasseis kahe leeri vahel. Ühed tahavad järve alla lasta ning taastada kärestikulise jõe
kunagise ilu ja elu. Teised leiavad, et varasemat ilu taastada pole enam võimalik
ning järve allalaskmisega võidakse teha uus viga, ja pealegi, kaunis on praegunegi paisjärv.
Viga punalippude ajal
Saesaare hüdroelektrijaam Ahja jõel avati punalippude lehvides ja hurraahüüete saatel 1952. aasta 28. detsembril.
