Kilpnäärme talitlushäired
Väike, aga tegus – nii võiks iseloomustada kaela alumises osas hingetoru ja kõri ees ning külgedel paiknevat liblikakujulist kilpnääret, mis toodab üliolulisi hormoone.
Kilpnääre koosneb kahest sagarast ja neid ühendavast n-ö sillakesest. Kilpnäärme ülesanne on toota hormoone, mis reguleerivad organismi ainevahetust, kasvu ja arengut. Nendeks hormoonideks on türoksiin (T4) ja trijoodtüroniin (T3).
Kilpnäärme talitlus sõltub hormoonide tasemest veres. Kui neid on liiga palju, siis kilpnääre uusi hormoone juurde ei tooda. Kui hormoone on vähe, hoogustub ka nende süntees. Hormoonide tootmist aitab reguleerida spetsiaalne ajuosa – hüpofüüs, mis toodab kilpnääret stimuleerivat hormooni (TSH). Just seda hormooni määrataksegi vereanalüüsis esmaselt, kui on kahtlus kipnäärme talitlushäirele.
Kilpnäärme alatalitlus aeglustab ainevahetust
Kui kilpnääre talitleb liiga aeglaselt, on tagajärjeks see, et toodetakse liialt vähe kilpnäärme hormoone. Sellist seisundit nimetatakse hüpotüreoosiks ehk kilpnäärme alatalitluseks. Selle tõttu aeglustuvad ainevahetus ning mitmed muud kehale vajalikud protsessid.
Hüpotüreoos võib tekkida mitmel juhul. Põhjuseks võib olla kilpnäärme põletik ehk türeoidiit, mis kahjustab kilpnääret, mille tagajärjel toodetakse hormoone vähem. Kõige sagedamini tekitab alatalitlust Hashimoto türeoidiit ehk kilpnäärme autoimmuunne põletik. Selle seisundi korral toodab organism ise antikehi, mis tekitavad kilpnäärmes valutu põletiku. Ka sünnitusjärgselt esineb väikesel osal naistest kilpnäärme põletik, mis võib olla hüpotüreoosi tekitajaks.
Teised kilpnäärme alatalitluse põhjused on kilpnäärme operatsioonid või kiiritusravi radiojoodiga, joodi vaegus toidus ja vees, sünnidefektid, hüpofüüsi haigus ja kaela- või peapiirkonna kiiritusravi.
Ette võib tulla ka kaasasündinud hüpotüreoosi. Selle haiguse osas uuritakse kõiki vastsündinuid (kui lapsevanemad pole sellest keeldunud), et avastada probleem võimalikult varakult. Hilinenud diagnoos võib tähendada nii füüsilise kui vaimse arengu häireid.
Hüpotüreoosile võivad viidata järgmised kaebused ja sümptomid: väsimus, jõuetus ja nõrkus, kaalutõus, juuste väljalangemine, haprad küüned, kuiv nahk, kõhukinnisus, külmatunne, hääle madaldumine, menstruaaltsükli häired, rasestumisraskused ja mälu halvenemine. Kuna paljud neist sümptomitest võivad esineda ka teiste haiguste ja seisundite puhul, siis ainult nende olemasolu ei kinnita veel haiguse esinemist. Hüpotüreoosi diagnoosida saab siiski ainult verest määratud hormoonanalüüsi alusel.
Hüpotüreoosi välja ravida ei saa, küll aga aitab igapäevane asendusravi levotüroksiiniga hoida kilpnäärme hormoonide taseme normaalsena ning inimene saab elada sellist elu nagu tavapäraselt. Vajalik on selleks õige ravimiannus, mille määrab raviarst.
Kilpnäärme ületalitlusega intensiivistub ainevahetus
Kui kilpnääre talitleb liiga aktiivselt, tootes liialt palju kilpnäärme hormoone, tekib hüpertüreoos ehk kilpnäärme ületalitlus (kasutatakse ka mõistet türeotoksikoos). Hüpertüreoosi enam levinud põhjus on autoimmuunne haigus – Gravesi tõbi. Ka kilpnäärmepõletikud, liigne kilpnäärmehormoonide tarbimine (ravi eesmärgil kilpnäärme alatalitluse puhul) ning liigne joodi tarbimine võivad hüpertüreoosi esile kutsuda.
Kilpnäärme ületalitlust iseloomustavad järgmised sümptomid ja kaebused: südamepekslemine, närvilisus, unehäired, kõhulahtisus, juuste väljalangemine, käte värisemine, kaalulangus, menstruaaltsükli häired jm.
Kõik need sümptomid võivad, nagu hüpotüreoosigi puhul, esineda ka teiste haiguste korral – selguse aitab tuua arst, kes hüpertüreoosi kinnitamiseks või välistamiseks teeb jällegi vereanalüüsi.
Raviks on mitmeid võimalusi. Sagedasim on tablettravi (türeostaatikumidega), mis pärsib kilpnäärmehormoonide sünteesi. Ravi võib kesta pikalt ning haigus võib näilise edu saavutamise järel tagasi tulla. Teine võimalus on radiojoodravi, mis takistab kilpnäärme hormoonide vabanemist. Mõnikord osutub vajalikuks kirurgiline ravi.
OLULINE TEADA
- Kilpnäärmehaigused võivad alata igas eas.
- Kilpnäärme üle- või alatalitlust ei saa diagnoosida üksnes sümptomite põhjal, vajalik on kilpnäärmega seotud hormooni(de) määramine verest.
- Sage kaebus “tükitunne” või “poomistunne” kurgus ei tähenda tavaliselt kilpnäärmehaigust, vaid võib olla seotud stressiga. Kaebusest tasub siiski arstile rääkida.
