Aive Mõttus: Laske asjadel minna!
„Nojah, kuhu mujale sa nädalalõpul ikka oskad minna kui ostlema – kui just telerit ei vaata - ja kuna palk on vilets, siis ostleks ikka seal, kus saab väiksema raha eest rohkem,“ kirjutab Inga Raitar möödunudlaupäevases LP-s. Taaskasutusmoodi peetakse tema sõnul liiga kalliks ning Maa pinda täidavad ühe enam kasvavad ja aina saastavamaid aineid sisaldavad prügimäed.
Õige jutt, pole midagi öelda. Mõelda aga küll.
Minu kogemuse põhjal on neid, kes oma muresid ja igapäevaprobleeme ostlemisega ei leevenda, rõõmustavalt palju. Põhjus, miks nad seda ei tee, on aga enam kui kurvastav – neil pole, mille eest osta. Liiga palju on meie hulgas inimesi, kes veeretavad üheeurost münti näppude vahel, püüdes otsustada, kas osta terve päts leiba või pool, panna see ostukorvi täna või homme. Võib-olla koguni ülehomme, sest siis on see juba alla hinnatud. Küll sinnani kuidagi läbi saab.
Nad töötavad, küll madalapalgalisel kohal, aga töötavad, ning on igas mõttes täiesti korralikud kodanikud. Arved on neil makstud ja võlgu pole. Raha aga seetõttu ka paraku mitte. Ometi läheb ju raha elus vaja pea igal sammul.
Paljud neist ei tunne end vaestena, üldsegi mitte. Sest vaene pole mitte see, kel on vähe, vaid too, kes ihkab enamat. Nad kuuluvad leidlike ja nutikate inimeste hulka, kitsikus sunnib ajusid ragistama.
Tegelikult on nad isegi päris rikkad – asjaderikkad. Elu jooksul on majapidamisse kogunenud oi-kui-palju igasugust sudru-mudru. Vahel, kui üleliigsete asjade lasu üle pea hakkab kasvama, üritatavad nad neist vabaneda, kas siis kasutatud kraami turgudel müües või ka lihtsalt tänusõnade eest ära andes.
Viimast varianti võiksime me kõik, nii rahakad kui rahatud, mu meelest siiski hoopis sagedamini kasutada. Lausa igapäevaselt. Minu jaoks täiesti kasutuna kuurinurgas seisev lagunenud jalaga taburet võib mõne teise jaoks olla uue elu alguseks, ja seda üsna mitmeski mõttes.
Aga selline ringlus toimub!, hüüate te siinkohal. Jah, toimub küll, kuid väike on selle maht, sõbrad, väike. Kasutatud asjade turgu uurinud inimesed on kindlaks teinud, et klammerdumisiha – oh, ma maksin selle asja eest ostes nii palju, vähemalt osa tahan müües tagasi saada! – ei luba meil sageli oma asju, olgugi, et praegusel hetkel liigseid, niisama, ilma igasugust tasu ootamata ära anda. Ikka püüame neist mõne euro välja pigistada. Tasuta soostume enamasti ära andma vaid tõelise prahi.
Kasutatud kraami kaupluste asemel peaksime sisse seadma tasuta asjade vahetamise-äraandmise pinnad, olgu siis virtuaalsed või reaalsed. Selles „kaubavahetuses“ saavad parema ja puhtama maailma nimel osaleda ka need tuhanded ja tuhanded inimesed, kes isegi kaltsukast endale riideid selga osta ei jõua. Nad võtavad onu Tõnu pintsaku, tädi Reeda püksid ja vanaema Laine pluusi, kohendavad need enda jaoks parajaks ning kannavad rõõmuga. Mõni hakkajam ja andekam pakub redisainimise teenust teistelegi ning paneb oma äri püsti - klientidele, kel raha enam kui küll.
Maailmaruumis olemasolevad asjad hakkavad ringlema ning prügimäed jäävad kasvu soodustavast „söödast“ ilma. Lootus, et poes leivariiuli ees eurose mündi veeretajaid vähemaks jääb, aga kogub jõudu.
Ei ole mõtet oma asjadest kümne küünega kinni hoida ega tunda kadedust, kui mõni teine neist rahanatukese välja suudab võluda. Laske neil minna ja uut elu alustada!
