Ester Tuiksoo: Reformierakonda jätab põllumajandus külmaks?
Kurb küll, aga Reformierakond ei ole oma 15-aastase valitsemisaja jooksul maaelu ja põllumajanduspoliitika eest vastutust kandnud. Lahkunud peaministri ning tema partei liikmetega vesteldeski on aru saada, et nad ei ole ühist põllumajanduspoliitikat endale lõpuni selgeks teinud ja nende teadmised piirduvad ainult väljakujunenud stamparusaamadega.
Uue valitsuse puhul tekib taas küsimus, miks jättis Reformierakond põllumajandusministri ning maaelukomisjoni esimehe koha koalitsioonipartnerile, antud juhul sotsiaaldemokraatidele ning ei võtnud ise vastutust.
Põllumajandusministriks sai Ivari Padar, kes on sama valdkonna minister olnud ja kellel on teadaolevalt ka europarlamendi liikme ja rahandusministri kogemus. Euroopa Parlamendis, tõsi küll, astus ta hoopis rahanduskomisjoni, mitte aga maaelukomisjoni liikmeks.
Padari puhul on tegemist vaieldamatult laialdaste teadmistega poliitikuga. Tema suhtes on meil olnud aga võib-olla isegi liiga suured ootused. Miks muidu ruttas ta veel enne ministrivande andmist teatama, et uue maaelu arengukava kaasrahastamist ei ole võimalik täita? Miks muidu hakatakse kaasrahastamist vähendama rahandusministeeriumist tulevate Reformierakonna näpunäidete järgi? Kindlasti on seal oma mõju eelmise ministri Helir-Valdor Seederi salatsemisel koostöös rahandusministeeriumiga.
Iseenesest on kahju, et uus põllumajandusminister juhib põllumajandust rahandusministeeriumi dikteerimise järgi.
Märkimist väärib, et uus valitsus leidis raha sisuliselt kõigeks, mida sotsiaaldemokraadid iganes soovisid (iseasi, kas need soovid realiseeruvad), samas kui põllumeeste huvid jäid koalitsioonileppesse konkreetsemalt kirja panemata.
Euroopa Liidu (ELi) ühine põllumajanduspoliitika saab sellel suvel üle 50 aasta vanaks. Kõigi nende aastate jooksul on põllumajanduspoliitika saanud üle 40 protsendi ELi eelarvest. Eesti põllumehele on eelarvest jagatavad toetused olulised eelkõige seetõttu, et põllumehed oleksid ühisel turul konkurentsivõimelised võrreldes oma Euroopa ametivendadega.
Eesti on olnud ELi liige juba kümme aastat, kuid kuni aastani 2019 püsib Eesti hektaritoetus Euroopa Liidu keskmisest madalam. Praegu saab näiteks saksa põllumees hektari kohta üle 300 euro toetust, samas kui eesti põllumeestele makstav toetus on olnud natuke üle saja euro hektari kohta.
Viie aasta pärast Eesti põllumeestele makstav hektaritoetus võrdsustub ELis keskmiselt makstava toetusega. Kuid seda ei võidelnud kätte mitte valitsus, vaid ennekõike põllumajandusorganisatsioonid – põllumajandus-kaubanduskoda ja põllumeeste keskliit - koostöös oma Läti ja Leedu partneritega.
