Valge tüdruk Mustal Mandril, 10.

Ühel päeval satun instituudi ees vestlema noormehega, kes õpib ülikoolis psühholoogiat.

Huvitav eriala, arvan. Ta on nõus, kuid lisab kohe, et Gomas sel erialal väga tööd ei leia, kohalikud ei pea sellest alast suuremat lugu. Ometi loodab ta tööd leida ja hädalisi aidata ning ühtlasi anda inimestele teada, kui suur tähtsus psühholoogial tegelikult on. Üks unistus on tal veel – ta tahab saada kirjanikuks.

Mu vestluskaaslane kutsub mind ka osalema teatriklassis, kus tema kirjutab ja lavastab. Luban selle üle mõelda, sest teater on mulle alati südamelähedane olnud ning kohalike inimestega tahan ma ju ka niikuinii kohtuda. Mul on jäänud siin viibida veel vaid poolteist nädalat ning sellest tuleb võtta viimast.