Maale minekuks jääb puudu julgusest

Kairi Põldsaar käis “Maale elama” messil, kiindus seal Värska kogukonda ning kolis mullu suvel koos väikese tütrega Tallinnast Setumaale. Nüüd kutsub ta messil ise teisi maale.

“Oleksin praegu kindlasti Tallinnas edasi, kui aasta tagasi seda messi ei oleks olnud,” arutleb Põldsaar.

Messil sai ta rääkida nendega, kes ise maal elavad. Leidis kogukonna, kellega mõtted ühel lainel. Nüüd, üle poole aasta Värskas elanuna, on ta valikuga igati rahul ja õnnelik.

Veelgi enam − ta on mitu kuud vabatahtlikuna kuulunud Tartus toimuva messi “Maale elama” korraldusmeeskonda.

“Paljudel maale minekust unistajatel jääb puudu julgusest see otsus ka ära teha. Kui mina selle sammu astusin, langes kohe nagu kivi südamelt,” tunnistab ta.

Korter võib lahendus olla

Messil tahab ta nüüd innustada kahtlejaid.

“See kõik on seda väärt, et rääkida teistelegi: näete, mina väike naisterahvas sain sellega hakkama, miks siis teie ei peaks saama,” räägib Kairi õhinal.

Linnas elades, ent maalähedase mõtlemisega inimesena, oli ta pikki aastaid kusagile külla kolimist kaalunud.

Selle eesmärgiga kinnisvaraportaalides ringi vaadanud ja mõnda kohta isegi vaatamas käinud. Ometigi tõsiselt seda ette võtta ei tihanud.

Kui aga nelja ja poole aasta eest sündis tütar Leen, sai temast hea innustaja too mõte uuesti päevakorda võtta. Vaid ühes oli naine veendunud: kindlasti ei tahtnud ta minna väikese lapsega kuhugi sügava metsa sisse.

“Mulle oli tähtis eelkõige kogukond, et oleks inimesi ümber, oleks külaelu ja lapsi, kellega mu laps saaks mängida ja koos kasvada,” avab Kairi oma valikut.

Katus, kaev ja elekter

Kuigi ta igatses kena talukohta, sai tema ja Leeni koduks hoopistükkis üürikorter Värskas.

“Maale tulles võib kortergi hea variant olla,” leiab ta. Seda siis, kui rahaliselt pole võimalik vähegi korras talu osta.

Mõnele korter just sobibki, sel juhul ei pea küttepuude pärast muretsema. Samas on asulas poed ja kool käe-jala juures.

Enda puhul peab Kairi korterit siiski ajutiseks lahenduseks ja vaatab hoolega ringi, et oma algset unistust täita.

Läinud suvel pärast messi oli ta Värskas üht talukohta peaaegu ostmaski. Siis sai sellest teada naaber, kes oli seda ise juba ammu ihaldanud, ja Kairi ei hakanud temaga vaidlema.

“Mu arust oli see südantsoojendav, et ta seda nii tahtis. Tal on seal juured ja nüüd varsti kolibki ta sinna perega elama,” põhjendab Kairi.

Kuigi alguses oli veidi õnnetu, korraks käis peast läbi linna tagasi mineku tunnegi, siis tagantjärele leiab ta, et pool aastat korterielu on aidanud tal igas mõttes piirkonda sisse elada.

Ta ei ole pidanud kohe midagi remontima. Ja selle ajaga on tekkinud ümbruskonnas palju uusi võimalusi, mitu neist on algsest veelgi ahvatlevamad.

Paar talukohta on tal praegu tõsiselt kaalumisel. Üht käis hiljuti vaatamas koos ehituseksperdiga, kes oskab ütelda, mis seal on vaja teha ja kui palju see maksma läheb.

Esialgset ostuplaani peab ta tagantjärele mõeldes põrsa kotis ostmiseks. “Seal oli tõesti kõik maaliline, nagu oma unelmates nägin, aga nüüdne ost tuleb kindlasti palju läbimõeldum ja targem,” ütleb ta.

Arvestades üsnagi piiratud raha, teab ta, et ei saa soetada maja, kus võiks kohe sees elada ilma mingisugust remonti tegemata.

Kindel soov on aga, et katus oleks peal, kaev ja elekter olemas, kuna nonde puudumine tooks kaasa suure kulu. Hea kui elumajal ka palgid väga mädanenud poleks, et saaks vähese kõpitsemisega kiirelt toa või kaks elamiskõlblikuks.

Ära maad müü!

Kairi ei karda kõige sellega üksinda toime tulla. Ütleb, et ümberringi leidub ehitajaid ja asjatundjaid küllaga – nii vanade majade restaureerijaid, pottseppi kui ka laastkatuste panijaid.

“Nad kõik on enamasti ka sõbralikud ja annavad nõu sõbra korras, iga minut ei ole neile kopikas,” teab ta.

Tulevase elamise juures peab Kairi oluliseks ka kas või väikest maalappi ja metsasalu. Värska kandis on talle hinge läinud, et paljud on müünud oma maa metsafirmadele, suurem osa toredate talukohtade maadest on nende käes.

“Kui tahadki osta ilusa talukoha ja küsid metsafirmalt, et müüge mulle väikegi tükike maad, siis nad ei müü, ütlevad, et vaheta,” on ta kogenud.

Kairi tahab kõigile hingele panna, et kui nad müüvadki metsa, siis ärgu maad müügu. See on hindamatu väärtus.

Elumaja ja kõrvalhooned on küll tähtsad, kuid kõige olulisem on siiski koht ise, leiab ta. Seda kas saab oma käe järgi muuta või ei saa. Kui maad ümber ei ole, kaotab ka kõik muu väärtuse.

Kui nüüd aga keegi nõu küsiks, kas või messil, soovitaks ta algul maal võtta just korter ja siis vaadata, kuidas seal meeldib, mis inimestega tegu. Muidu seod end mõne kohaga elu lõpuni, aga peagi võib välja tulla, et näiteks naaber on riiakas.

“Nüüd ma juba tean, mis külas millised inimesed on ja kus meeldiks endalgi olla, saan nii-öelda ka naabreid valida,” arutleb Põldsaar.

Ta peab arvamust, nagu elaks maal vaid vaesed ja hädised, linnalegendiks. Samuti seda, et maal ei ole tööd. Järjest enam on levinud kaugtöö ja temagi teenib oma leiva Eesti Loodusmuuseumi geoloogiaosakonna juhatajana enamasti kodus Värskas töötades.

Kuidas saame aidata?

Tõsi, mitu korda kuus tuleb ka Tallinnas käia, kuid see ei koorma. Ta tegeleb loodusharidusega, näituste ja õppematerjalide ettevalmistamisega.

“Enamik neist asjust vajabki vaikuses ja rahus töötamist, keskendumist, olen kodus töötades palju produktiivsem kui suures avatud kontoris,” tunnistab ta.

Uustulnukate proovilepanekut või suisa kiusamist – linnast Värska kanti tulnuid on viimase aasta sees olnud teisigi – ei ole Kairi märganud. Pigem on tere-tulemast-versioon, küsitakse, kuidas läheb, kas on muresid ja kuidas saaks aidata.

“Mulle meeldibki just selline külaelu, kus naabrid teavad, mis üksteise elus toimub ja pannakse üksteist ka tähele rohkem,” märgib ta.

Kairi tunneb, et erinevalt Tallinnast on Värskas palju rahulikum, jõuab rohkem teha ja selle kõrvalt ka mõnusalt hingata. Ei tunne õhtuti, et oled üdini väsinud, jaksad veel rattaga sõitmagi minna.

Rõõmsana tunneb end ka Leen, ainuüksi juba sellest, et lasteaias on rühmad väiksemad kui linnas ja lärmi vähem.

Ainus hirm, mis Kairil jäänud, on see, et kui ta endale kena talukoha leiab, aga elekter ööseks ootamatult ära läheb… “Võib-olla kutsun naabrid appi, et oi, ma kardan,” naerab kunagine linnatüdruk.

Aga naeru lõpetanud, usub ta, et see hirm läheb üle juba esimese ööga. “Kui ainult karta, jäävad kõik asjad tegemata,” nendib ta.

---

Lugude sari

Maale elama

- Mis on nende mõttes, kes linna hüved maa murede vastu vahetavad?