Tiiu Kuurme: Hindamine kui võimuinstrument. Aga ihaldatud loovus?

Meie aja vaim on hindav. Näidik ja mõõdik on ülimaks saanud kui tõde ise, ja mure tehtava sisu pärast taandunud olematuks selle kõrval, kuidas välja paistame. Ent kellele siis?

Ülikoolides ei möödu ühtki aastat ilma kontrollivate küll kodumaiste, küll välismaiste komisjonideta.

Kui torm möödas ja ühiselt ehk komisjoniga õhtustki söödud, ilmub rahulolev sära suuremate ja vähemate ülemuste palgele ning pidulikult teatatakse vaikivale publikule: olime head, olime suurepärased, olime mitte halvemad kui nemad.

Kas aga on maailm pärast seda parem paik? Kas midagi muutub võrrelduna sellega, mis olnud?

Hindamisest olevat saanud omamoodi tootmisharu, mis uurijate sõnul sööb niigi nappi haridusraha, ja seda peaaegu kõigis maades.

Uute ametite nimistusse on ilmunud elukutseline hindaja.