Eesti toit – kas ainult kama ja kartul?
Me oleme paarikümne taasvabaduse aastaga saanud maailmale tiiru peale teha. Vaimustunud Prantsuse köögiklassikast ja kiitnud taevani Itaalia mammade sajandipikkuseid traditsioone. Unustanud samas selle, et nii, nagu meie emad-vanaemad värskekapsasuppi ja klopitud kurgisalatit on teinud, ei oska mitte keegi teine maailmas. Kapsa ja kurgi hapendamisest rääkimata. Oleme jõudnud ümbermaailmareisilt tagasi koju ja esimene asi, millesse hambad lõime, oli käär musta leiba päris võiga. „Võid ikka niipalju, et hambad ära ei põruks,“ nagu minu vanaisa öelda armastas. Oliiviõli ja ciabatta on ju ka head, aga see pole ju meie oma.
Meie söök saab alguse meie kodudest. See, mida igapäevaselt on söödud ja süüakse, ongi ju Eesti toit. Õnneks on igas peres veel olemas keegi, kes teab ja oskab õpetada, kuidas see „päris“ toit maitsema peab. Nõuka-aja kitsikusest tulnuna on kaasa võetud ka üks hea asi: pole vist suguvõsa, kus poleks midagi ise kasvatatud, ise korjatud ja ise purki pandud. Poest ostetud karbi- ja purgisöögi etapi, mida nüüd „arenenud“ riigid siluda püüavad (Jamie õpetab Ameerikas lastele, milline näeb välja sibul), oleme me edukalt vahele jätnud. Lapski teab, et supijuurikad ei kasva plekkpurgis ja piima ei tehta piimakombinaadis ning tunneb ära tõelise maasikalõhna – kohe kindlasti on ta selle ka ise endale peenralt või metsaservast suhu pistnud. Meil on piisavalt metsa ja õunapuuaiad pole kuskile kadunud. Selles suhtes oleme heas mõttes loodus- ja maalapsed.
Jah, meie suvi on üürike, selle napi kolme kuuga peame ennast värske kraamiga ära toitma. Riburada pidi karulaugu ja rabarberiga alustades tormab meie suvi juba maasikate-vaarikate juurde, sealt edasi esimese värske kartuli-tilli ja tomati-kurgini ning sügisese kõrvitsa- ja õunauputuseni välja. Milline tempo, aga see-eest seda kontsentreeritumad maitsed! Ja mis kõige parem – aegade algusest peale on meil osatud seda kõike, mida maa suvel kannab, purki panna. Oskuslik säilitamine on Eesti köögile iseloomulik ja korilus on õnneks Eestis jätkuvalt popp. Kui vahepeal oligi mingi periood, kui värvilised välismaised pakendid meelitasid ostma ja plastkanistrites apelsinimahl kippus hägusat vanaema õunamahla välja tõrjuma, siis sellega sai kiirelt ühele poole. „Miks sa moosi poest ei osta, nii on ju lihtsam?“ on asendunud küsimusega „kust saada purke-kaasi?“ Ise moosi-leiba teha ja rõdukastis tomatit kasvatada on küll palju kallim, aga see-eest on maitse päris. Nii rändabki juuretis käest kätte ja külla minnes pakub sõber sulle omatehtud siidrit.
Kui mujal maailmas räägitakse palju ninast-sabani-söömisest, kui „uuest“ lähenemisest toidule, siis eestlased on alati kõik toiduks ära kasutanud ja need tavad on meil õnneks säilinud. „Ainult kisa läheb kaduma,“ öeldi vanasti seatapul. Kiites itaallaste prociutto’t, ärme unustame, et meiegi esiisad on aastasadu suitsusinki teinud ja kala soolanud-kuivatanud-suitsutanud. See oskus ei ole õnneks kuskile kadunud. Vastupidi: suitsuahjutossusid tuleb maa- ja ka linnakodudesse järjest juurde. Isetegemine on popp. Kes suitsulesta pole söönud, pole õiget Eesti suve maitsnud. Epideemilisest grillimisest me ei räägigi.
Vaadates meie turulette, lugedes arvukaid toidublogisid ja jälgides järjest „kodusemaks“ ja maalähedasemaks muutuvaid trende restoranides, siis tekib küll küsimus, et kas on ikka õige nuriseda, et Eesti loodus on kitsi ja meie toidulaud igav? „Minu jaoks on see fantaasiavaesus, kui öeldakse, et Eesti köögist ei ole midagi võtta,“ pahandab Eesti Toidu Telgi üks „mootoreid“ Angelica Udeküll Laulasmaa restoranist. „Lisaks olemasolevatele headustele on Eesti looduses nii palju veel avastamata, pea iga teine taim on tegelikult söödav.“
Lõpetuseks üks lugu elust enesest ja sellest suvest. Vennatütre Ameerikast külla tulnud kakskümmend-pluss boyfriend tunnistas mulle päris ausalt minu ema-isa aias vaarikate vahel, et see on tema elus esimene kord päris põõsa otsast päris marju suhu noppida. Oma käega. Tema vaimustus oli siiras ja ehe. Nagu ka minu äratundmisrõõm, et mida me ometi tormame ringi ja otsime seda Eesti Nokiat toidulaual, kui ta kasvab siinsamas meie ees. Niikaua, kui igaühel meist on kuskil see põõsas, kust marju suhu pista, turulett, kust värske kartul osta ja metsatukk, kus kasvavad kukeseened, on kõik hästi. Niikaua, kui me teame, kuidas lõhnab ja maitseb päris tomat, on Eesti toit elus. Ta elab meis endis.
