Pompei kuumim vaatamisväärsus on pisike bordell
Tuha alt välja kaevatud Pompei on suur ja paljude tänavatega antiiklinn, kuhu mahub korraga palju rahvast. Ainult ühe pisikese maja juures on alati pikk järjekord.
Lilli Promet kirjeldab romaanis "Primavera" (1971) nōukogude turismigrupi jōudmist Pompeisse. Rühm jalutab ringi ja mõtiskleb kunagise elulaadi ja tuhas hävinud linna saatuse üle.
Ühtäkki jõutakse maja juurde, mis ei erine teistest kuidagi, ent itaallasest giid ütleb, et sissepääs on vaid meestele.
See pahandab väga peategelase Saskia toanaabrit Fevroniat, kes on tõeline nõukogude naine ja teab, et kõik on võrdsed! Ta võtabki käekotti kaenlasse surudes ette jõulise rünnaku ning surub end majja sisse. Sealt naaseb ta väga vihase ja šokeerituna, kuid oma tundetulva põhjust ei taha pahane naine teistele selgitada.
Mida Fevronia nägi ja miks veel täna Pompeis sama maja juures vooklevad mitmesajapealised järjekorrad?
Tegemist on omaaegse väikese bordelliga, kus seintel on teemakohased joonistused ning mille alumine korrus koosneb neljast tillukesest toakesest, mille ainus sisustuselement on kivist lavats.
Ega seal palju vaadata ei ole ning suures rahvamassis pole kellelgi aega ka jooniseid lähemalt uurida.
Naistel olevat olnud tavaks teise korruse aknal tähelepanu püüdmiseks kōvasti huikuda ja seal end näidata.
See lõbumaja polnud Pompeis ainuke, niisuguseid teenuseid pakuti ka kõrtsis, kuid ometi on just see Lupanare nime kandev maja saanud hulgaliselt tähelepanu ning täna üle maailma üks tuntumaid hooneid Pompeis.
Ilmselt on paljud lugejad juba jõudnud pahaselt küsida, kas sellest ajaloolisest linnast siis muud kirjutada polegi? On ikka ja ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et Eesti grupist lippas sealt läbi fotograaf, ülejäänud uurisid nappi aega kasutades hoopis jõukama linnakodaniku eluaset ning jalutasid põneval peatänaval.
Eeskätt üllatas kõiki selle 79. aastal Vesuuvi purskes hävinud linna suurus.
Pompeis elas katastroofi ajal paarkümment tuhat inimest ning vulkaan sai arvatavasti saatuslikuks neist tuhatkonnale.
Esmalt langesid majadele suured kivirahnud, mis Vesuuvi purse õhku lennutas, laava ja tuhk hakkasid tulema peale seda ning paljud inimesed jõudsid end päästa.
Nendest, kes lõksu jäid on tehtud kipskujud - kohta, kuhu inimesed olid surnud ning mis jäid kehad lagunedes õõnsaks, pumbati vedel kips, mis annab tõetruu pildi õnnetuses hukkunute välimusest ja vanusest.
Pompei ei ole täna veel tervikuna välja kaevatud, kuid leiud näitavad nutikaid ja arenenud tehnilisi lahendusi - linnakodanikud kasutasid näiteks lükanduksi ja algelist, kuid toimivat veega käimlat.
Samuti kasutati oskuslikult vihmavett termides ja koduses majapidamises.
Sadakond aastat tagasi külastasid Pompeid Laikmaa ja Tuglas, kellele linn tugevasti muljet avaldas.
"Tärkab imelik meeleolu, kui lähedasest trammivaksalist ta tänavatele astud, nende kulunud kivide peale, mille sisse 2000 aasta eest vankrid oma roopad on raiunud. On, nagu oleks siin alles eile veel elu liikunud ja oleks mõni unenägu selle ära pühkinud. Aga ülevalt vaatab Vesuuv ja ta suu suitseb," kirjutab Ants Laikmaa peale Pompei külastust.
Tuglas kirjutab omakorda Pompei kohta: "Kõik on nii reaalne - ja ometi nii unenäoliselt fantastiline. Laavakivitahvleist tänavad, sügavad rattajäljed sees; tänavate keskel üksikud kõgemad kivid, millest vankrirattad vabalt mööda pääsesid, kuid mida kaudujalakäijail oli porisel ajal hea üle tänava minna - kas võis midagi ratsionaalsemat kujutleda? Otse foorumi lähedal toiduainepoed, majade keldrikordadel käsitööliste töötoad, nagu praegusteski väikelinnades; siin-seal mõni praktiline silt, valimisplakat, kritseldus müüril, päris tänapäevane plangukirigi. Kõik väga elulähedaselt mõistetav, ja sealsamas ometi nii kauge."
