Kuidas kulgeb Maalehe reis Lõuna-Itaalias
1. päev. Kohalejõudmine
Lend hilineb ja jõuame kohale loodetust pisut hiljem. Pärast maandumist Napoli lennuväljal sõidame bussiga ca 60-70km tuntud kuurortlinna Sorrentosse. Siia jääme pidama mitmeks ööks.
Sorrento on kitsaste tänavatega linnake, mille kitsastel tänavatel tekivad hommikul ja õhtul kergesti liiklusummikud. Jõuame kohale just sellel ajal, kui kaupmehed hakkavad müügikohtasid sulgema, kuid asi pole veel päris lootusetu – mõned kohad on veel avatud.
Kes tahab, saab juba nüüd osta värsket puuvilja, vett või sellest kangemaid karastavaid jooke. Enamik eelistab siiski tõmbuda oma tubadesse, kuid kõnekõmin rõdudelt kostab hilise öötunnini.
Grupp majutub hotellis Rivage, mis asub järsul mäeküljel. Kuna pea sissepääs on mäe ülemises osas, siis tuleb liftiga tubadesse jõudmiseks sõita mitte üles, vaid hoopis alla.
2. päev. Uskumatult pikk päev
Täna külastame esmalt Pompeid ja siis ronime Vesuuvi kraatrit vaatama. Pompei hävis aastal 79 Vesuuvi purskes ja mattus tuha alla. Hiljem kaevati linn välja ja nüüd võib saada ettekujutuse, milline oli elu ca 2000 aastat tagasi.
Pompei ekskursioon on huvitav ja paistab kõigile meeldivat, kuigi peale meie on seal veel sadu kruiisituriste. Mahutame end siiski koos nendega linna ära ja käik õnnestub üsna hästi. Mõned inimesed tahaks isegi pikemaks jääda ja sooviks tunnikese vaadata ringi omal käel, sest Pompei osutub arvatust palju suuremaks. Ent meid ootab Vesuuv.
Il Vesuvio on Euroopas kuulsaim vulkaan, mille juurde ronib igal aastal miljon turisti. Seda teeme ka meie. Matk 1277 meetri kõrgusel üle merepinna asuva kraatri juurde osutub jõukohaseks kõigile, kes selle ette võtavad. Paremas vormis inimesed naudivad tõusu, kehvemas vormis ronijad võtavad aeglasema tempo ja imetlevad ähkides vaadet Napolile. See on kena ja tasub imetlemist küll.
Vesuuv tossab õrnalt ega näe eriti ähvardav välja. Ometi on see katel keema minnes hävitanud tuhandeid elusid ja kodusid. Uue purske kartuses jälgitakse teda ööpäevaringselt, et olla valmis vajadusel andma elanikele häiret.
Pärast seda teeme väikese lõuna ning vaatame üle näod – teeme tutvumisringi, kus meenutame, kes on kes ja saame tuttavaks nendega, keda enne näinud pole. Suurem osa esimese grupi rahvast on nii Maalehe kui Germaloga palju reisinud ning tunnevad üksteist vähemalt nägupidi, kui mitte paremini.
Ent sellega ei ole päev veel läbi. Pärast lühikest hingetõmmet koguneme uuesti, et sõita ühiselt populaarsesse pitsakohta.
Selgub, et itaallased teevad kõik oma pitsad puudega köetavates ahjudes ning need on ülimaitsvad. Pakutud kolmest erinevast pitsast leiab igaüks vähemalt ühe, mis talle eriti hõrgutav tunduv.
Hotelli sõites arutatakse, et oli see vast pikk päev!
Ent taas põlevad tuled tubades hilise tunnini ning vestlused Itaalia soojas öös kestavad ja kestavad. Küll jõuab kodus magada!
3. päev. Läheme merele
Jalutame Sorrento sadamasse ja astume laevale, et sõita pikki Amalfi rannikut Positano ja Amalfi linnadesse.
Ilm on ilus nagu ta peabki olema ning näod päikese poole keeranud põhjamaalased muutuvad kiiresti jumekamaks. Siin kõrbevad nii mõnedki näod ja kaelad.
Tunnike Positanos annab võimaluse hüpata vette ja teha väike tiir linnas. Siis edasi Amalfi poole!
Mõned soovivad väiksema laevaga sõita 10 euro eest vaatama Smeralda koobast. Koobas on suur ja avar ning seal sõuavad inimesi ringi kentsakad paadimehed, kes peaksid olema humoorikad, kuid ilmselt ei kattu me naljasooned. Kokkuvõttes ei saa koopakülastus eriti kõrget hinnet.
Pärliks osutub aga linna keskel kõrguv Andrease katedraal. Väikese tasu eest saab tutvuda väljapanekutega krüptis, vaadata siseaeda ja näha kohta, kuhu on maetud apostel Andrease säilmed. See koht vääriks õigupoolest pikematki kirjeldamist.
Need, keda kirikud väga ei tõmba, jalutavad samal ajal väikestel linnatänavatel, võtavad väikese eine ja kastavad end merre.
Laevale tagasi minnes on näod juba õige punased.
Kaljune rannik on kaunis ning avar vaade mõjub nagu teraapia. Päev on pikk, kuid see pole veel kõik!
Merereisi lõppedes avastame pisut Sorrentot, kus on palju muhedaid kohvikuid ning ka nendest võiks pikemalt rääkida. Õhtul ootab meid aga ees teater – rahvuslike lauludega etendus Teatro Tassos.
See meeldib inimestele väga. Kavas on kõik eestlastelegi tuntud itaalia viisid, lauljad krapsakad ning liikuvad ning aeg läheb imekiiresti. Etendus lõppeb kõigile teada „Funiculi-Funicula“ hoogsa esitusega.
Nüüd lähevad mõned magama, kuid teised leiavad istumiseks mõnusa kohviku. Jalgpalli MM ajal on mõned tänavad kaunistatud pisikeste riigilipukestega ning nende all on tore istuda.
Kelneritel ei ole palju tööd, nad viskavad nalja ja räägivad mõnusalt juttu, olles silmnähtavalt uhked oma kodulinna Sorrento üle.
4 päev. Uuemad ajad Capri saarel
Oleme kogu päeva Capri saarel ja see on imetore! Suur liinilaev viib meid hommikul Sorrentost Caprile ja see on üsna täis. Laeva randudes saab väike sadam korraks tunglevaid inimesi puupüsti täis, kuid meie ei lahku – teeme kohe otsa sõidu väiksema laevaga, et heita pilk Capri rannikule ja kolmele suurele kaljurüngale Fraegelionidele.
Meiega koos liigub merel veel palju väiksemaid aluseid, mis teiste laevade kiiluvees tugevasti õõtsuma löövad. Sealsed reisijad lehvitavad lõbusalt ega paista end sugugi halvasti tundvat.
Capri on kunstnike saar, ka meie omad tuntud eestlased on sealt inspiratsiooni saanud. Meenutagem kasvõi Konrad Mäe lummavaid Capri maastikke.
Muidugi on meil liiga vähe aega ja liiga palju vaadata, et seda kõike tabada, pole ka Capri enam nii lihtne ja vaikne, kui varem. Turistid tulevad ja lähevad, sõidavad ja sammuvad ning vajavad igal hetkel mõnd teenust, mida neile ollakse valmis kohe pakkuma.
Me käime Capri linna peaväljakul, sammume Auguste aedades ning suurim magnet on avarad vaated sinisele merele. Anacapri linnas sõidavad mõned funikulööriga Monte Solarole, mõned lähevad San Michele villasse ja paljud veedavad aega tasakesi kitsastel tänavatel lonkides.
Capri on meeldiv!
Hinnad on ehk soolasemad, kui Sorrentos, kuid peab siis alalõpmata midagi ostma?
Mõned grupiliikmed loobuvad võimalusest sõita sadamasse väikese bussiga ning ronivad alla kõrgest trepist, lugedes sellel kokku 878 astet. Retk on tore, kuid järgmisel hommikul kurdavad nad, et „jalad on all kanged nagu juurikad“.
Boris esimesest grupist teeb aga midagi enda jaoks erilist – läheb üle 46 aasta esimest korda habemeajaja juurde! See on kohalik mees, kes räägib vaid itaalia keelt, kuid suhtlus sujub. Borissi nägu lüüakse vahtu täis ja kaabitakse siledaks. „Tunne on väga hea,“ kiidab mees siledaid põski näidates. Ta ei tea, kui palju teenus maksab, kuid annab selle eest rõõmuga 10 eurot, mis habemeajaja väga õnnelikuks teeb.
5. päev. Puudutades Napoli juuksetukka
Päev tõotab tulla palav ja ilmateade ei valeta. Napolis kuningalossi juures peatunud bussist välja ronides kütab juba päris kõvasti.
Loss on tellingutes ning erilist silmailu ei paku. Itaalias restaureeritakse üldse väga paljusid hooneid, nii-et tekib küsimus, kas pole neil avanenud mõni spetsiaalne abifond?
Üksildane näeb välja ka üle väljaku paistev San Francesco di Paola sammastega kirik paistab kuidagi üksildane – seal ei liigu pea kedagi. Seal sammaste vahel on kunagi suures ahastuses kõndinud Friedebert Tuglas, kui kogu tema raha oli otsas, pakid viidud hoiuruumi ja öömajata kirjanikuhärra nii sandis seisus, et pidi peavarjuta ringi lonkima. Seal sammaste vahel üritas ta suurema eduta tukkuda teiste hädalistega koos. Und aga ei tulnud ning nii veetis ta hommikuni aega mööda pikka Via Toledot edasi tagasi kõmpides.
Samal tänaval liigub tänagi nii rikkaid kui vaeseid ja kaupa pakutakse mõlema taskutele.
Napoli on kärarikas ja bussiga liikmeline võtab seal hirmsasti aega. Järgmine sihtpunkt on arheoloogiamuuseum – üks Napoli tuntumaid vaatamisväärsusi, kuhu on pandud välja Pompei originaalleiud.
Vaimustus Pompeist kasvab seal veel. Imetleme mosaiike ja nõusid ning veedame seal mõnusa tunnikese. Need, kes muuseumisse ei tulnud, veedavad oma mõnusa tunnikese tänaval ja vaatavad päris elu.
Pärast Napolit põikame veel korraks ühte Sorrento tsitrusekasvandusse, maitseme erinevaid limoncellosid ning naudime võimalust istuda varjus.
Õhtul läheb osa rahvast lähedalasuvasse turismitallu õhtusöögile, teised kolavad Sorrentos ning naudivad hilisõhtust melu, tänavamuusikuid ning teisi esinejaid, kes oma oskustega püüavad raha teenida.
Järgmisel hommikul keerame bussinina Apuulia suunas ja pühime väikese, kuid väga rahvarohke Sorrento tolmu jalgelt. Algab hoopis teistsugune teekond
6. päev. Mel Gibson oli siin ja meie ka!
Kuuenda päeva hommikul keerame ütleme Sorrentole head-aega ja keerame bussinina Apuulia poole.
„Vabandust, kus see koht on,“ kirjutab üks tuttav telefonisõnumis vabandavalt. Vastan, et kujutagu ette Itaalia kaarti ja mõelgu meid sinna saapakontsa alguse peale. See ongi Puglia maakond, mida meie teame rohkem Apuuliana.
Reisijuht Marianne Kaldas ütleb, et sinnakanti satuvad Eesti turistid harvemini. „Võiks öelda, et see on edasijõudnute reis,“ lisab ta.
Seda, kui imeline päev tegelikult meid ees ootab, ei oska aga temagi ennustada. Esmalt põikame läbi Paestumist ja pildistame uhket Kreeka templit. Võtame väikese espresso ja tunneme, et ilm on läinud väga palavaks!
Nüüd ootab meid pühvlifarm, kus tehakse mozzarellat. Itaallased on väga uhked oma maheloomapidamise üle ning näitavad uhkelt lüpsiroboteid ja automaatseid seljasügajaid. Me ei taha neid kurvastada ega ütle, et meil on Eestis samad seadmed juba kümme aastat. Pealegi saavad nad Aasiast toodud pühvlitega nagunii punktivõidu – Eestis neid loomi pidada ei saaks, pole sellist kliimat.
Juust on värske ja maitsev, laudalõhn kodune. Sööme poekeses jäätist ja jätkame bussisõitu.
Teine grupp teeb söögipeatuse teel autogrillis, esimene grupp sõidab sisse esimesse ettejuhtunud väikelinna Miglionicosse. Süüa pole seal midagi, sest on itaallastele omane lõunaaeg, mis kestab kogu päeva palavaima aja. Leiame vaid kaks avatud söögikohta ning teeme need kuivama hakanud saiadest lagedaks. Inimtühi linn oma heleda ja puhta kivisillutisega meeldib inimestele väga!
Ühe akna tagant kostab laiska laulu, ühel rõdul räägivad naised. Teeme kindluse ees ühispildi ja sõidame minema tundega, et oleme saanud osa millestki väga toredast.
Kuid see pole kõik. Meid ootab ees Matera koobaslinn, millest paljud varem kuulnudki pole. See on koht, kus arvatakse olevat Itaalia vanim asustus ning koobaskorterites elati veel eelmise sajandi teisel poolel. Nüüd on need jälle moes ja maksavad 3000 eurot ruutmeeter.
Matera ümbrus meenutab Iisraeli maastikku ning siin on tehtud palju Piibli-ainelisi filme, ka Mel Gibsoni „Krsituse kannatused“. Ka meie seal olles on paik sätitud filmivõteteks.
„Parem, kui Petra,“ vaimustub üks reisiline.
Edasi ootavad hotell ja õhtusöök Bari linna lähedal. On ka aeg, jalad on väsinud ning kõht tühi.
7. päev. Turg, trullid ja lambamagu
Kes tahab jääb mereäärsesse hotelli lesima, kes tahab sõidab ekskursioonile lähedalasuvaisse linnakestesse. Esmalt läheme turule Ostuni linna. Seal on kuhjade kaupa riideid, kotte ja jalatseid. Osturõõm on suur ja paljud ei jõuagi toiduosani, mis on samuti tore. Juustud, maiustused, oliivid, kapparid, värsked ja kuivatatud köögiviljad! Milline rikkus! Ja kui meeldivad hinnad!
Järgmise peatuse teeme Cisterninos. Vanalinna kitsad heledad tänavad on väga puhtad ja nagu loodud kohvipeatuseks. Rahvast on vähe, turiste üldse mitte ja avara isikliku ruumiga harjunud eestlased tunnevad end siin hästi.
Lahkumisel püüab üks kena kelner meie giid Ulvet veenda jätma nende juurde üht blondidest eestlannadest. Tal on neid grupis ju nii palju ja kõik väga ilusad!
„Kas teile meeldis siin,“ küsitakse bussis edasi sõites.
„JAAAAA!“ hüüab seltskond kooris.
Lõunaks sõidame järgmisse lähedalasuvasse linna, mis kannab toredat nime Locorotondo. Sealsed rahvusroad koosnevad rupskitest ja riskialtimad otsustavad neid proovida. Toiduks on ahjus küpsetatud ja väikesteks rullideks keeratud lambamagu. See on pisut soolakas, maitsestatud peterselliga ning meenutab millegipärast natuke seakõrva liimist maitset.
Kes tellisid, need söövad oma rupskiroa korralikult ära, teised kiidavad pastat ja pea kõik rüüpavad kohalikku valget veini. Suurepärane päev, siia võiks kauemakski jääda!
Kui koguneme vanalinna suure kiriku juures, peatub meie juures pruutpaar ning kaameramehed paluvad meid nendega pildile. Itaalias on komme peale laulatust teha fotosessioon linna kuulsamates paikadest ning pildistamisest endast väike film juurde.
Teeme kõva kisa ja hüüame neile „Kibe-kibe-kibe!“ kuni nad aru saavad, mida oodatakse.
Kõhud täis, pulmas osaletud, sõidame edasi lähedalasuvasse Alberobellosse. Seal on terve linnaosa väikseid ümaraid majakesi, nimega trullid. Need on majad, mis pärit nagu mõnest Tolkieni teosest ning näevad välja igati hubased.
Viimase vaatamisväärsusena alistame päeva lõpuks Grotte di Castellana. Mäe sees asuvates koobastes on meeldivalt jahe ja need on meeldivalt avarad.
Päeva kiites sõidame hotelli õhtust sööma ja jalgu sirutama. Oli väga meeldiv päev!
8. päev. Jõuluvana on maetud Itaaliasse?
Germalo saab hotelliga kokkuleppele ning me ei pea välja kolima kl 10 ning võime seda teha alles kl14. Pärast hommikusööki lippab rahvas basseini ja mere poole ning annab endast parima, et kähku võinalikult palju tulipalavat päikest neelata.
Lõuna paiku võtame suuna Alta Murgia rahvuspargi poole, kus asub saladuslik kindlus. Selle kaheksa torniga, ülimalt korrapärase hoone lasi ehitada Friedrich II ja selle otstarve on siiani saladus. Ühe viimase oletusena rajati see millekski SPA või saunataoliseks ehitiseks.
On palav, palav, palav! Naised uurivad kuldseid krookuseid ning meenutavad, kuidas nad ühel reisil läksid linnaaeda võsusid ja sibulaid kaasa korjama ja tulles avastasid, et aed lukus ja nemad sees!
Oli see vast ehmatus! Pärast ärevat ringi jooksmist ja katset üle kõrge kivimüüri ronida, õnnestus neil siiski väravast välja saada, taimevõsud aga unusid sootuks.
„Nüüd me enam nii ei kibele neid kaasa korjama,“ naeravad naised.
Lossi lähedal on puhkekoht, seal avame puude varjus ühiseks piknikuks kaasatoodud veinid, lõikame lahti juustu ning pakime välja viinamarjad. Hämardub. Kiiret pole ja istume rahulikult.
Meil on jäänud veel üks sihtkoht, Nikolausele pühendatud basiilika Bari linnas. Kuna basiilikas on hoiul osa Nikolause säilmetest, võib seda kohta tinglikult nimetada ka jõuluvana hauaks. Just Nikolaus arvatakse olevat tänase jõulumehe eelkäija. Omaks peab teda ka Myra linn Türgis, kuhu on samuti püstitatud uhkeid koti ja punase mantliga mehe kujusid.
Kellaaeg on hiline ning esialgu oleme pisut nõutud. Basiilika basiilikaks, kuid mida hakata peale tund aega hilises ja pimedas linnas? Merelt tuleb niiskust ja kuumust, mis teeb riided märjaks ja võtab lauba higiseks.
Ent asi polegi nii hull!
Vanalinn on enamgi kui elus! Astume esialgu arglikult hämaratele tänavatele ning leiame end justkui perekondlikult koosviibimiselt. Inimesed on tõstnud lauad tänavaile, mehed vaatavad toas jalgpalli, naised räägivad juttu. Kõik on lahked ja vaatavad mööduvaid turiste huvitatult.
Kui oleme kitsal tänaval pea segi keerutanud ja teeme eksinud nägu, tuleb õlleklaasiga itaallane vupsti teed juhatama.
„San Nicola?“ küsib ta. „Basilica?“
„Si-si!“ noogutame innukalt.
Mees näitab elavalt vehkides, kuhu peame minema ja hoiab meil silma peal. Kui astume tänavale, mis näib lõppevat kellegi koduõuel, kus kümme meest laua taga õlut joob, jääme kõhklema. Teejuht on aga kohe kohal ja viipab julgustavalt edasi – meeste juurest läheb tõesti veel üks kitsas tänav. Patsutan tänulikult teejuhti õlale, mispeale vallandub laudkonnas vilekoor ja üldine ohoo-karjumine.
„Viva Italia!“ hüüan neile ja nüüd paisub kisa alles tõeliselt suureks! Oleme leidnud sõbrad!
Lõpuks kaob tunnike pimedail tänavail väga kiiresti. Meil on isegi pisut kahju lahkuda, aga aeg on minna lennujaama. Kodu ootab.
Arrivederci, Itaalia!
