Roomet Sõrmus: põllumajanduse arvelt on kokku hoidnud nii eelmine kui praegune valitsuskoalitsioon
Põllumajandustootjad lootsid, et Venemaa impordipiirangute ja selle tulemusel tekkinud majanduslike probleemide valguses on valitsus valmis üle vaatama kevadel sõlmitud koalitsioonilepingu, milles üleminekutoetuste maksmist ette ei nähtud. Üleminekutoetused pole oma iseloomult kriisiabi, kuid tekkinud turuhindade languse tõttu on nende maksmine muutunud põllumajandussektori jaoks ülioluliseks.
Põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad on olnud juba enne sanktsioonide kehtestamist surve all. Teravilja hinnad on langenud teist aastat järjest, toorpiima kokkuostuhinnad on langenud alates käesoleva aasta kevadest. Sealihatootjatele tekitab Aafrika seakatku leviku oht lisakulusid, kauplemispiiranguid ja täiendavaid riske.
Hoop hoobi järel
Põllumajandussektorit on teist aastat järjest tabanud kärpekäärid - põllumajanduse arvelt on kokku hoidnud nii eelmine kui ka ametisolev valitsuskoalitsioon. Eelmine valitsuskoalitsioon otsustas käesoleva aasta eelarvest jätta välja vahendid üleminekutoetuste maksmiseks, mis tähendab Eesti põllumajandustootjate jaoks ettevõtte tasandil kuni ca 40% otsetoetuste vähenemist! Aasta alguses otsustas ametisolev valitsus vähendada uue perioodi maaelu arengukava kaasfinantseerimist 70 miljoni euro võrra. Nüüd siis otsustati valitsuse tasemel ka uuel aastal täiendavad otsetoetused maksmata jätta.
Euroopa Liit on põllumajanduspoliitikat reformides Eestile koos teiste uute EL liikmesriikidega ette näinud võimaluse riigieelarvest põllumehi kuni 2020. aastani täiendavalt toetada, et kompenseerida meie põllumeeste väiksemaid EL otsetoetuse tasemeid võrreldes vanade liikmesriikide tootjatega ja ära hoida toetuse ootamatu ja märkimisväärne vähenemine. Eesti, Läti ja Leedu põllumajanduse otsetoetused jäävad ka uuel perioodil ühenduse kõige madalamateks ja jõuavad alles 2020. aastaks ca 75% tasemele EL keskmisest. Täiendavate toetuste maksmine on meie hinnangul üks osa EL tasemel kokkulepitud paketist.
Eesti piima kokkuostuhind on üks Euroopa Liidu madalamaid, kuigi see on viimastel aastatel märkimisväärselt paranenud. Eesti tootjatele makstav hind käesoleva aasta juuli seisuga Euroopa Liidus tagantpoolt viies. Piima kokkuostuhind on Eestis viimastel aastatel olnud EL keskmisest ca 5-10% madalam. 2009. aasta kriisi ajal maksti meie tootjatele 20% vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Augustis ja septembris toimunud piima kokkuostuhindade korrigeerimine näitab, et ka sellel korral on just põllumajandusettevõtete õlgedele langemas Venemaa impordipiirangute ja turukriisi põhiraskus.
Kevadel tuleb piimatrahv
Kuigi lõplikke järeldusi Venemaa impordipiirangu mõjude kohta veel teha ei saa, siis on impordikeelu otsesed ja kaudsed mõjud juba kahtlemata tabanud Eesti põllumajandus- ja toidusektori ettevõtteid. Näiteks piima kokkuostuhinnad on sanktsioonide kehtestamise järgselt langenud 20-35%, Eesti põllumajandustootjatele tähendab see ainuüksi piima eest tulude vähenemist ca 4 miljonit eurot kuus ja piima kokkuostuhind ei kata piima tootmiseks tehtavaid kulutusi. Siit ka meie nõudmine täiendavate toetuste järele.
Peame arvestama, et järgmise aasta kevadel on Eesti piimatootjaid tabamas üsna korralik piimatrahv. Kurja ei taha keegi kaela kutsuda, aga jooksva kvoodiaasta esimese viie kuuga on Eesti piimatootjad PRIA andmetel tööstustele tarninud 7,9% rohkem piima kui eelmise kvoodiaasta samal perioodil. Mäletatavasti sai eelmisel kvoodiaastal kvoot sisuliselt täis. Isegi kui järelejäänud seitsme kuu jooksul tootjad mõnevõrra langenud turuhinna tõttu ja kvooditrahvi hirmus tootmist vähendavad, siis trahvist täielikult pääseda ilmselt ei õnnestu. Varasemalt on prognoositud ca 5-6% kvoodiületust, mis tähendab meie piimatootjatele ca 10 miljoni euro suurust trahvi.
Kriitikute sõnul on see nende ettevõtete enda probleem, et nad reeglitest kinni ei pidanud. Julgeksin sellele seisukohale vastu vaielda. Eesti jaoks on riikliku kvoodi täitumine uus nähtus, seni on ju riikliku kvoodi täitmisest 6-10% puudu jäänud. Ettevõtjad on valmistunud kvoodisüsteemi kadumiseks ja investeerinud uutesse lautadesse, et olla ka kvoodijärgsel ajal konkurentsivõimelised. Sealt on tulnud ka täiendav piimatoodang. Kvootide kadumise järel on terve rida EL liikmesriike valmis tootmist suurendama. Piimatootmise suurendamine viib ilmselt vähemalt teatud ajaks piima kokkuostuhinnad langusesse.
Eesti jaoks on pikemas vaates strateegiliselt oluline piimatootmisesse investeerida ja kvootide kadumise järgseks ajaks valmis olla. Riigi huvides peaks olema, et ettevõtjad suudaksid need keerulised ajad liigsete kadudeta üle elada. Ootamatul kriisil ei tohiks lasta tekitada pikaajalist kahju, piimatootmise taseme hilisem taastamine on keeruline ja pikaajaline protsess. Palju meil neid sektoreid siis on, kus suudame märkimisväärse osa oma toodangust eksportida ja sealt kaudu väliskaubandusbilanssi tasakaalustada?
Segadused eraladustamisega
Paraku tuleb tunnistada sedagi, et EL tasemel turgude stabiliseerimiseks käivitatud meetmed on Eesti seisukohast sisuliselt ebaõnnestunud. Euroopa Komisjon võttis 22. septembril vastu määruse, millega lõpetatakse juustu eraladustamise toetuse maksmine, kuna meetme rakendamise käigus on selgunud, et kava kasutavad ebaproportsionaalselt palju selliste piirkondade juustutootjad, kes ei ole traditsiooniliselt Venemaale märkimisväärsetes kogustes juustu eksportinud. Komisjoni hinnangul ei toimi seetõttu juustu eraladustamise kava tõhusalt.
Juustu eraladustamise tingimused sisuliselt välistasid Eestile iseloomulike noorte juustude ladustamise, mistõttu Eesti tootjad pole sellest meetmest abi saanud. Või ja lõssipulbri sekkumishinnad on nii madalal, et need ei taga kaugeltki tootmiskulusid katvat kokkuostuhinda, mistõttu pole sekkumisvarudesse midagi ka müüdud. Ka köögiviljasektoris lõpetati kriisiabi maksmine, kuna süsteemis ilmnesid pehmelt öeldes ebakõlad.
Toidutootjaid tabanud Venemaa sanktsioonid on sündinud põllumajandusväliste poliitiliste otsuste tulemusel, kuid sanktsioonide tagajärgede leevendamiseks pole riik valmis panustama. Rõhutame jätkuvalt, et julgeoleku kaalutlustel rakendatud sanktsioonide mõjusid peaks ühiskond kandma solidaarselt ja need ei tohiks jääda vaid mõnede sektorite ja ettevõtete õlgadele. Valitsuse otsus tähendab, et turuhinna langusest tekkivale kahjule lisaks peavad põllumajandustootjad hakkama saama ka vähenevate toetustega. Kui valitsuse prioriteediks on mõistetavalt julgeolek, siis me ei väsi rõhutamast, et põllumajandus- ja toidutootmisel on toidujulgeoleku kaudu suur osa rahvusliku julgeoleku tagamisel.
