Tuhala kaitsealal maade väljaostmise ja hüvitamisega riik venitama ei hakka

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus märkis täna valitsuse istungi järgsel pressikonverentsil, et Nabala-Tuhala looduskaitseala loomine sai valitsuselt rohelise tee, mis võimaldab hakata menetlema ka eraomanike taotlusi, kes soovivad, et riik kaitse alla võetud maad neilt välja ostaks.

Keit Pentus-Rosimannus kinnitas Maalehele, et järgmise aasta riigieelarvest on valitsusel kasutada üle nelja miljoni euro kaitsealadele jäävate erakinnistute väljaostmiseks juhul, kui kaitsekord piirab oluliselt maa sihtotstarbelist kasutamist. Maa riigile müümiseks tuleb maaomanikul esitada taotlus.

Riigil raha maade väljaostmiseks olemas

„Nende väljaspool Natura võrgustiku asuvate kaitsealadele jäävate erametsamaade osas, mida omanikud ei soovi riigile võõrandada, oleme teinud põllumajandusministeeriumile ettepaneku järgmise MAK-i Natura erametsatoetus raames eraldada rahalised vahendid saamata jäänud tulude hüvitamiseks,“ märkis Pentus-Rosimannus. „Aga kui omanik soovib kaitse all olevaid maid müüa, on riigil kohustus välja osta need maad, kus looduskaitse oluliselt piirab maa sihtotstarbelist kasutamist. See protsess käib kindlate reeglite ja metoodika põhjal. Kui peaksidki tekkima vaidlused, siis tuleb täiendavalt võtta kolm konkureerivat maa hindamisakti ja nende põhjal otsustada. Seal ei ole väga palju vaidlemisruumi.“
Oluline sihtotstarbeline maakasutuse piiramine tähendab lahtiseletatult sihtkaitsevööndi režiimi ja nendes kohtades riik reeglina ka kaitsealused maad omandab. Piiranguvöönditega on lugu keerulisem, sest majandustegevus ei pruugi seal täielikult keelatud olla.
Pentus-Rosimannus ei öelnud täpset aega, kaua säärane müügiprotsess võib aega võtta. Keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv ütles ETV saates „Pealtnägija“, et need protsessid on juba oma olemuselt kaunikesti pikaajalised. Ühest küljest keerulise juriidika tõttu, teisalt sellepärast, et soovijaid on järjekorda juba kümnete kaupa kogunenud, seda muidugi mitte ainult Nabala kaitsealal, vaid kogu Eestis.
Erametsaliidu juhatuse liige Ants Erik on Maalehele öelnud, et taotluse sisseandmisest kuni reaalse tehingu toimumiseni ja kinnistu omanikuvahetuse märke jõudmiseni kinnistusraamatusse võib kuluda viis aastat.

Protsess üle ootuste hästi sujunud

2011. aastast keskkonnaministeeriumit juhtiv Pentus-Rosimannus ei lootnud toona ametit vastu võttes, et ta oma ametiaja jooksul üldse Nabala looduskaitseala asutamiseni jõuab. Nimelt teenis 2010. aastal tehtud Nabala kaitseala loomise ettepanek hulgaliselt kriitikat nii kaevandada soovivate ettevõtjate kui kohalike maaomanike poolt.
Alates 2010. aastast on Nabala aladele tehtud kokku kuus uuringut ja analüüsi loodusväärtuste teaduslikuks kaardistamiseks. Uuringud kinnitasid tõika, et Nabala-Tuhala piirkond on väärtuslik looduskompleks, mistõttu kaitseala loomine neile aladele on mõttekas.
„Metsamajandamine piiranguvööndis pole keelatud, sellega tuleb lihtsalt tegeleda ettevaatlikumalt kui mujal,“ selgitas Pentus-Rosimannus. „Tegemist pole reservaadiga, nagu mõned huvigrupid on ehk tahtnud avalikkusele mõista anda. Teatud piires on seal lubatud nii metsade majandamine kui põllumajandusega tegelemine.“
Ennekõike vajavad seal kaitset tundlik veerežiim, kaitsealused ja ohustatud loomaliigid ja üldse piirkonna looduslik kooslus kui tervik.
Loodava tervikliku kogupindala 4628,7 ha, pool sellest riigimaa, umbes tuhat hektarit on seal juba varem kaitse alla võetud. Seega peab lahenduse leidma umbes 2000 hektari eramaa saatus.
Pentus-Rosimannus on seisukohal, et looduskaitseala loomine annab ühiskonnale kindlustunde, et Nabala-Tuhala aladel olevad loodusväärtused saavad hoitud ja kaitstud.

Viiendik Eestimaast kaitse all

Eesti teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esimees Urmas Tartes iseloomustas Nabala looduskaitseala loomist kui olulist ja vajalikku sammu Eesti looduskaitse arengus, sest tegemist on tervikliku kaitstava kompleksiga, kuhu kuuluvad karstijärved, loopealsed, vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad jt. Kaitset väärivad objektid.
Kaitstavate alade osakaal Eestis 18,1% territooriumist, Sloveenias 54,5, EL-i keskmine 25,7, Venemaal 11,3, Aruba 0,5%, Afganistanis 0,4%. Kõige rohkem, 5,63% kaitsealadest moodustavad looduskaitsealad. Reservaate on meil siiski vaid 0,002% Eestimaa territooriumist. Kaitstavate koosluste edetabeli tipus seisavad rannikuelupaigad, sood ja looduslikud rohumaad.
Statistikat välja tuues tahab Tartes öelda seda, et ega meil olegi nii suured metsamaade massiivid kaitse alla võetud, kui ehk arvatakse ja tundub. Põhilised kaitsealad paiknevad sooaladel ja rannikul, kus on ka metsa, aga mitte kuigi suurtes kogustes.
„Nabala looduskaitseala loomine on kaasa toonud ridamisi kohtuprotsesse. Võib isegi öelda, et see on kõige paremini kohtutes testitud kaitseala loomise protsess,“ tõdes Tartes. „Ja kõik need protsessid on lõppenud kohtu seisukohaga, et kõik sammud ja protsessid on tehtud seadust järgides. St. Ei ole põhjendatud süüdistused, et kellestki oleks justkui jõuga üle sõidetud.“