SUUR FOTOGALERII GRUUSIAST: Toostid kallite külaliste, naiste, ülemaailmse rahu ja veterinaaria terviseks
Loomaarst Tiina Toomet jätkab oma reisi, suundudes koos tütar Silviaga Venemaalt Gruusiasse.
Kuna Rostovist otse Tbilissi ei saa ning Moskva või Riia kaudu pole mõtet hakata ringi tegema, siis lendame kõigepealt Jerevani. Räägitakse, et sealt saab mingi minibussiga nelja tunniga Gruusia pealinna. Loodan, et leian selle minibussi ikka kusagilt üles.
Olen Jerevanis käinud 1979. aastal. Olin siis sama vana kui Silvia praegu. Aga ega ma peale peaväljaku suurt midagi muud ei mäleta. Rohkem Jerevani ümbrust, mägesid, Sevani järve, head toitu.
Mimino ja käevõru
No küll me selle bussijaama kuidagi üles leiame. Aga polegi vaja, sest head kolleegid aitavad.
GEOSAVA on noor organisatsioon ja liikmeid on neil alles vähe. 28.-30. septembrini toimus nende teine koolitus. Raha on teadagi vähe. Minu reisikulud kattis osaliselt Eesti veterinaarias hästi tuntud firma Dimela ja Jerevanist Tbilissi sõidu eest hoolitses Norbrooki esindaja Markel Mängel, kes meile lennujaama auto vastu saatis.
Autojuht on tõeline professionaal. Mäletasin Armeenia mägiteid eelmisest reisist ja tundsin end veidi kõhedalt, mõeldes, et peame neid mööda sõitma neli tundi. Mägilased ju teadagi kihutavad.
Sõit kulgeb väga sujuvalt hoolimata teed aeg ajalt takistavatest lehma- ja lambakarjadest. Juht räägib meile Armeeniast ja tutvustab ümbrust ning eesootavaid paiku. Saame näiteks teada, et väljaspool Armeeniat elab rohkem armeenlasi, kui riigis sees. Teen Silviale kiirtõlget vene keelest, kuni ta ütleb ühel hetkel, et nüüd pole enam vaja, ta saab isegi aru. Vaat, mis tähendab keelekümblus.
Dilijanis tuleb tingimata pilti teha. Nõukogude ajast pärineb suurepärane film „Mimino“ ja üks tegelastest (armeenlane) elas Dilijanis, teine – grusiin ,aga Telavis. Nüüd on Dilijani peategelaste kujud pandud. Lisaks Frunzik Mkrchjanile (armeenlane) ja Vahtang Kikibidzele (grusiin) mängis seal ka Jevgeni Leonov (venelane). See kelle „poega“ arvasin Rostovi teatritrupis nägevat.
Silvia saab Dilijanist kohustusliku käevõru. Kogub neid – igalt maalt üks.
Pimedas jõuame Armeenia-Gruusia piirile. Piiriületus käib kiiresti. Vahepeal on meie juht ostnud saia ja vett ja korraldame kiire improviseeritud pikniku auto kapotil. Tbilisini ei ole enam palju maad.
Elena ootab meid koos oma kolleegi Davidi ja külalistega Ukrainast (Natalja Ignatenko tütre Nastjaga) restoranis. Sööme imehead hachapurit (Ah! Sellest olen unistanud) ja sašlõkki. Selja taga laulab grusiinide meeskvartett. Kas saab veel parem olla?
Hommik on õudne, sest selgub, et minu arvuti välismälu on miskipärast lakanud töötamast ja pean oma loengu peast ümber tegema. Kolleegid otsivad mulle kliiniku arvutist pilte ja paiskavad Dropboxi. Venekeelset tõlget teen Google translatori abil (sest minu hea abiline ja tõlk Vika on koertenäitusel ja ei saa mind aidata) ja olen üsna närvis. Õnneks on mu loeng alles pealelõunal ja kõik läheb hästi. Auditoorium on hästi kaasatulev ja sõbralik. Aitavad mind vene keelega ja esitavad küsimusi. Tänasega saab töö (loengud) läbi ja algab tõeline puhkus. Hurraa!
Puhkus algab vägeva peoga, mille GEOSAVA (ehk Elena Chichinadze) on korraldanud. Meil on tõeliselt rahvusvaheline seltskond ja igasugused keeled kõlavad läbisegi. Näiteks on meie lauas loomaarst Azerbaidžaanist, siis mina Silviaga, edasi grusiin, kaks soomlast ja kaks armeenlast. Teises lauas on veel ka venelasi ja ukrainlasi. Kõlab peamiselt vene keel ja selles keeles öeldakse ka tooste (selles on grusiinid väga osavad. Iga toost on omaette poeem ja ilmtingimata juuakse kallite külaliste, naiste, ülemaailmse rahu ja veterinaaria terviseks). Samas saab ka muid keeli kasutada. Kui lauanaabril Tainal (loomaarst Taina Kivistö Helsinki ülikooli loomakliinikust) armeenlasest naabriga inglise keeles suhtlemine ei õnnestu, proovib ta prantsuse keelt ja - ennäe! - juba nad vestlevadki. Taina on muidugi internatsionaalsuse musternäide ja tal ei jää küll kellegagi keele tõttu suhtlemata või midagi teada saamata.
Taina, loomaarst Soomest
Siinkohal peangi pikemalt rääkima Tainast, keda ma tunnen aastast 1990. Meie tutvuse algus on päris naljakas. Olin juba 3 korda Soomes käinud ja tahtsin kangesti pääseda nende Eläinlääkäripäiville (Soome loomaarstide ühingu igasügisene kongress).
Kolleeg Helene (Jami) Juola organiseeris vaesele Ida-Euroopa tüdrukule vaba pääsu kongressile, aga probleemiks oli elamine. Minul hotelli jaoks raha ei olnud, soomlastel aga ei ole väga kombeks võhivõõraid enda juures majutada. Jamil ei olnud Helsinkis kedagi, kellele ta oleks saanud mu pähe määrida. Kusagilt kellegi kaudu leidis ta Taina, kes oli kohe nõus, aga ei saanud mulle sadamasse vastu tulla (oli hispaania keele tunnis! Muidugi! See on ju Taina!) ja saatis kellegi kolmanda, kes ei osanud minuga midagi peale hakata ja viis mu ülikooli loomakliiniku vastuvõttu.
Seal oli mul muidugi väga huvitav. Siis tuli Taina, tutvustas end ja tassis enda poole. Olen ta käest hiljem küsinud, et kuidas siis nii – see on ju peaaegu sama hea kui mõni võõras tänavalt üle korjata ja endale koju viia. Aga Taine ei näe siin mingit probleemi. Ta lihtsalt ongi niisugune.
Muuseas Taina kohta käib kooli peal niisugune jutt, et kui ülikooli õuele peaks maanduma UFO ja kõik seisaksid nõutult ega oskaks roheliste mehikestega midagi peale hakata, siis meenuks kellelegi - Taina. Taina kutsutaks kohale ja kõik võivad rahulikult laiali minna. Taina teaks, kuidas ja mis keeles peab roheliste mehikestega suhtlema.
Vaat selline roheline mehike olin sel hetkel ka mina. Me olema Tainaga hiljem palju koos olnud ja lõpuks tutvustasin teda ka Jamile, kes ju sel hetkel ei teadnudki, kes tema hoolealuse Helsingist üles korjas.
Taina on üks neist, kes on minu elu oluliselt mõjutanud. Võib öelda, et ta on nakatanud mind raskesse tõppe ja paranemist sellest pole loota. Reisimise haigus on selle nimi. Ma kuulasin ammulisui, kuidas Taina jutustas enda ja Ilkka (abikaasa) pulmareisist seitsmekümnendate keskel rongiga Moskvast Teherani ja edasi Kabuli. Ükski normaalne inimene (veel vähem normaalne soomlane) ei võta sellist reisi ette.
Nad on sõitnud vana vene „Ladaga“ läbi Sahaara ja seigelnud imelikke bussidega Lõuna- Ameerikas. Kõige enam meeldib mulle Taina jutt sellest, kuidas Illka küsis „Miks?“ . Tavaliselt Ilkka ei küsi midagi, kui Taina teeb ettepaneku kuhugi sõita, vaid läheb vaikselt kohvrit pakkima. Ilkka küsis „Miksi?“, kui Taina teatas, et nüüd tuleb sõita Albaaniase (kaheksakümnendatel ei reisinud keegi Albaaniasse. Nüüdki harva), kuhu käis vaid üks lennuk nädalas. Loomulikult käisid nad Albaanias.
Taina on andnud mulle veel ka teise haiguse või siis esimese haiguse modifikatsiooni – külastada igal pool mõnda loomakliinikut. Tema versiooni järgi pole loomaarstidel võõral maal isegi konsulaarabi vaja. Kui oled hädas, otsi lähim loomakliinik. Ja kuigi mul pole seda praktiliselt kunagi vaja olnud, see toimib. Kolleeg sind juba hätta ei jäta. Neid ridu kirjutades mõtlen heldimusega dr. Katerina Loukakile, kes meile Kreekas hindamatuks abiks oli (aga sellest hiljem).
Niisiis Taina on üks reisihull ja kui ma parasjagu vajan teist reisihullu, siis on Taina peaaegu alati käepärast võtta. Me alustasime koosreisimist tagasihoidliku autoreisiga läbi Baltimaade ja olema viimastel aastatel võtnud oma sihiks Ukraina (Donetsk ja Lvov). Meil on veel käimata Kaliningradis ja Valgevenes ja viimasel ajal püüab Taina mind ahvatleda (üsna edukalt) Kesk-Aasiaga. Aga Gruusia? Otse loomulikult, kui vaid mainisin, et lähen Gruusiasse, oli Taina-Ilkka tiim kaasa tulemas.
Reis kloostrisse ja mineraalvee juurde
Öösel saabub Silvia sõbranna Maari ja pärast väga nappi und ronime uniste nägudega bussi peale, et sõita David Gardej kloostrisse.
Silvia:" Meil oli väga tore giid Georgi, kes rääkis meile, et gruusia keeles pole suuri tähti. Ema muidugi pidi tõlkima, seega osa läks kaduma. Sõitsime suure mäe juurde, kus oli David Gareja kloostrikompleks. Väga vanad koopad, kus elasid ja siiamaani elavad mungad. Ronisime mingit surmateed pidi üles mäkke ja nägime Aserbaidžaani ja piiripoisse. Alla tulles kohtusime filipiini kulturistiga. Ta oli üle kuuekümne, aga väga agar ja jutukas, ütles, et on juba neli aastat ringi rännanud.
Seejärel läksime sööma. Kuidas me sinna saime, ma ei tea, uni oli liiga magus. Söök oli hea, nagu Gruusia söök ikka on (tõesti jube hea) – sain oma elu parimat šašlõkki – uskumatu oli. Kaste selle kõrvale oli ka imeline. Kõik teised olid juba ammu lõpetanud ja ootasid meie järgi, et edasi sõita, aga mina ja Maari ei saanud ju ometi seda sašlat raisku lasta. Kõik sõime ära ja lakkusime näpud ka puhtaks."
Edasi läheb meie tee Bodbe kloostrisse, kus olevat elanud püha Nino, kes mängis suurt rolli selles, et Gruusia ametlikuks usuks sai ristiusk. Giid räägib, et kui Nino suri, taheti teda matta suurte austusavalduste saatel pealinna, aga Nino tahe olevat olnud jääda Bodbesse. Nii tegigi ta peale surma veel oma viimase imeteo – hobused ei suutnud vankrit tema surnukehaga paigast liigutada ja ta maeti Bodbesse.
Klooster on väike, väga korras ja armas. Sealt suundume mägilinna Sighnaghisse, mida kutsutakse ka armastuse linnaks, sest seal saavad kõik, kel vähegi tahtmist on seitse päeva nädalas ööpäev läbi abielluda.
Linn oli väga ilus ja kenasti restaureeritud, aga kaua seal jalutada ei õnnestu, sest hakkab sadama. Õnneks on giid Georgi meile rääkinud vinoteegist, mida peab Gruusias kodunenud ameerika kunstnik ja sinna me siis kohe suundumegi. Aega on vähe ja seetõttu saame väga kiire ja lühida ülevaate Gruusia vein- ja tshatcha tegemise kunstist ning jõuame proovida 4 veini. On head ja vinoteek ise väga õdus.
Järgmisel päeval oli taas varajane äratus, sest suundusime Borzommi, kuulsa mineraalvee linnakesse. Aga enne viiakse meid koobaslinna Uplistsikhe, mis on väga vana ja kus elas omal ajal tuhandeid munki. Suur hulk koopaid on veel täiesti hästi säilinud. Näeme teatrit, apteeki ja vanglat, mis on lihtsalt üks võrega kaetud auk maa sees.
Stalini sünnilinn Gori
Edasi läheb tee läbi Gori, linna, kus on sündinud Nõukogude Liidu kunagine riigijuht Stalin.
Silvia: "Siis sõitsime läbi Gori linnast, kus sündis papa Stalin. Käisime vaatamas tema sünnikohta. Kaugelt paistis täitsa uhke maja, lähemale jõudes nägime, et uhke maja oli kaitseks ehitatud imepisikese puust uberiku ümber. Ma sain veel niimoodi aru, et see maja ei kuulunudki tervelt Džugazshvili (Stalini algne nimi, mille kuulujuttude järgi oli osseedist isa Džugazshvili Džugajevist ära muutnud) perele, vaid neil oli seal ainult üks tuba. Kuidas see võimalik on, ma ei tea, sest kogu see maja oli minu meelest üks tuba."
Borzommis on meil nii lõuna kui õhtusöök. Vahepeal jalutame pargis ja sõidame funikulööriga. Kogume jõudu ja tervist, et järgmisel päeval veelgi kõrgemaid mägesid vallutada ja keerulisemaid koopateid turnida. Esimene kindlus Akhaltsikhe on kõikvõimalike ajastute arhitektuuri segapudru, aga väga ilusasti restaureeritud ja korras. See olevat olnud president Šaakašvili üks prioriteete – võimalikult palju kulltuurimälestisi korda teha. Kindluse avapidustustel olevat esinenud Charles Aznavour. Pole ka ime – ta on armeenlane ja siine piirkond ongi põhiliselt armeenlastega asustatud. Edasi sõites räägib giid meile, et siin olevat olnud nõukogude ajal piiritsoon ja sissesõit ainult erilubadega ning seetõttu on siin elanikke väheks jäänud. Ebamugav oli niiviisi elada. Mulle meenuvad kooliaegsed jutud Eesti noorukitest, kes üle piiri Türki üritasid põgeneda, piirivalvele vahele jäid ja siis Gruusia miilitsas vaguralt oma vanemaid järele ootasid. Kusagil siin siis need lood juhtusidki.
Koopad, koopad, koopad ...
Silvia: "Peatusime kuskil teepervel, et teha mägikoobastest pilti. Mina tahtsin tagasi autosse magama minna. Siis tuli aga välja, et me lähme ka neid mägikoopaid kohe vaatama. Jälle koopad, palju neid on siin? Aga võta näpust, need koopad olid kõige lahedamad. Tegemist oli Vardzia linnaga, mis on tegelikult väga põneva ajalooga, aga kõike vast siia ei kirjuta. Linn on vaenlaste poole pealt täiesti nähtamatu, sest asetseb kalju küljes, aga kui sealt mööda jõuda, on väga muljetavaldav. Seal elas ka Gruusia üks heroilisemaid valitsejaid kuninganna Tamar (Tamara). Tema oli lahe leedi. Juba sellepärast, et ta oli 1184-1213 aastatel Gruusia valitseja. 12-13. sajandil naissoost valitseja. Kuna aga väljamaa vallutajad teda tõsiselt ei võtnud, siis vahetati „Kuninganna“ „Kuningaks“ ja tema mehest sai „Kuninga abikaasa“.
Koopad ise olid väga ägedad. Esiteks olid nad palju paremini säilinud kui eelmised ja detailsemad. Käisime väga ilusas kirikus, kus on säilinud kõige parem pilt kuninganna Tamarist. See on tema ametlik portree. See on sellepärast nii hästi säilinud, et kui araabia väed (kui ma õigesti mäletan, siis olid araabia väed, aga pead ei anna) jõudsid Vardziasse, sundisid nad seal elavaid munki ära minema. Mungad ei olnud nõus ja seetõttu panid araablased (jällegi, pead ei anna) mungad kabelisse kinni ja põlema, mistõttu nende tuhk kattis kogu toa – põrandad, seinad, laed – ja ka Tamara pildi ja säilis selle kuju ja vorm. Päris õudne. "
Seejärel läksime hästi armsasse veiniistandusse sööma, saime head veini ja rääkisime vana istandusepidajaga juttu ja tulime Tbilissi tagasi, kus kolleeg Markel Mängel oli meile suurejoonelise õhtusöögi korraldanud. Seal nägime traditsioonilist Gruusia tantsu, kuulasime väga lahedat Gruusia meestelaulu ja saime reisi kõige paremat hatšapurit. Väga tore õhtu oli. Ja päeva lõpetuseks kinkis taksojuht meile pudeli tšatšat.
Viimane päev Gruusias. Õhtul viib lennuk meid Istanbuli. Facebookis on minuga kontakteerunud kolleeg Gizem Taktak, kes ei taha kuuldagi mingist hotellist ja nõuab, et me tema juurde elama tuleksime. Kõhklen veidi, sest meid on ikkagi kolm ja ei tahaks tüli teha, aga Gizem ei anna järele.
Kasutame veel viimase hetkeni hotelli internetti, et saata teele oma kirjutised. Oi-oi – küll me oleme ajast maast. Eriti mina, aga ega turist olla ja hommikust õhtuni ajaloolisi vaatamisväärsusi vahtida ei ole kerge. See võtab täitsa võhmale. Viimase tunni jooksul jõuame ka veel Elena Chichinadze kliinikusse, mis on üsna väike, aga oluliselt suurem, valgem ja mugavam sellest, kus käisin paar aastat tagasi. Progress on märgatav. Kiire ülevaatus, paar pilti ja ongi meil aeg minna. Siia tuleme kindlasti tagasi ja koos suurema eesti loomaarstide grupiga. Plaanid juba idanevad.
Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.
