LAURI VAHTRE: Riik ei ole mänguasi
Seetõttu usun endal olevat õiguse arvata midagi sellest, kuhu Eesti on jõudnud, kuhu ta edasi võiks jõuda ja kuhu tema mitte ei peaks jõudma. Muidugi on selline õigus kõigil. Eesti on vaba maa. Vähemalt esialgu.
Kaks paleust ja kartulikoored
Eesti Vabariigi taastamise peamine eesmärk oli päästa eesti rahvas esiteks venestamisest ja teiseks sovetiseerimisest. Esimese eesmärgi nimel seati ainsaks riigikeeleks eesti keel ja rakendati ellu õiguslikul järjepidevusel põhinev kodakondsuspoliitika; teine eesmärk tähendas demokraatlike õiguste ja vabaduste tagamist ning seadusel, mitte salapäraste poliitbüroode telefoniõigusel põhinevat võimukorraldust. Lühidalt, me taastasime oma riigi, et meie rahvas püsiks ja et nii rahvas kui iga selle liige oleksid vabad.
Nende pühade eesmärkide nimel olime valmis kasvõi kartulikoori sööma. Paraku kujunes kartulikoorte söömine oodatust pikemaks. Mis on muidugi kujund, sest nii hulluks asi ei läinud. Kuid tegelikkus jäi ootustest maha ja on maas tänini. Me pole ikka nii jõukad kui soomlased – mille tagant jääb märkamata tõsiasi, et me pole (keskeltläbi ja tervikuna) kunagi olnud nii jõukad kui täna. Rahulolematus saabumata külluseriigi pärast on nii üldine, et rahvuse ja vabaduse aated kipuvad ununema ning valitsuselt nõutakse süütult palkade tõstmist. See tähendab, et me pole kahekümne kahe aastaga ära õppinud, et vabas ühiskonnas valitsused palku tõsta ei saa. Palku saavad tõsta üksnes diktaatorivõimuga türannid, ja nemadki vaid ajutiselt, sest põhjendamata palgatõusu järel on nad alati sunnitud ka hindu tõstma.
Võitlus ja vaevanägemine nende kolme paleuse – rahvus, vabadus ja heaolu – nimel ongi kujundanud meie taastamisjärgse poliitika näo. Kord on esiplaanil üks, kord teine või kolmas. Näiteks on Ukraina ja Putin meile taas meenutanud rahvuse ja vabaduse tähtsust.
Oravad ja munad
Nende aastakümnete jooksul on Eesti valitsemises kõige pikemalt ja põhjalikumalt osalenud Reformierakond. Tegemist on rahvuslusse ebalevalt suhtuva, liberalismi kuulutava parteiga, mille liberalismiloosung varjab põhimõttelagedust. Kujukaks näiteks on küüniline poliittehnoloogia. Enne valimisi hirmutatakse: „kui te meid ei vali, tuleb Savisaar“, pärast valimisi tuuakse seesama Savisaar aga ise võimule. Veel eksitavam on Reformierakonna nimi – tegemist on erakonnaga, kes kardab reforme nagu tuld, iseäranis muidugi omavalitsusreformi.
Kuid nähtavasti ei huvitagi paljusid mitte põhimõtted, vaid kuvand. Ilus, noor, edukas, rikas. (Isiklikult lisaksin siia veel kaks: külm ja viljatu.) Kummalisel kombel võib see valgetes põlvikutes kuvand võluda isegi vaeseid ja õnnetuid – hääletades Reformierakonna poolt tunneb eluraskustes inimene end hetkeks ilusate, noorte, edukate ja rikaste eksklusiivklubi liikmena. Eeldusel muidugi, et ta iial ei kuule, mida needsinased ilusad ja edukad temast tegelikult arvavad.
Kauane võimulolek on tõsine psühholoogiline katsumus ja sellest võib tervelt läbi tulla ehk mõni sündinud monarh. Reformierakonna juhtfiguurid võivad ennast esitleda aristokraatidena, kuid nad on siiski sündinud piltlikult öeldes pastlad jalas ja seetõttu pole ime, et võim on nende pilku tuhmistama hakanud. Hea näide: erakonna juht jagab enne valimisi ministriportfelle, unustades, et valijal on ka midagi öelda. Nähtavasti on valimised Reformierakonna jaoks juba rutiinne rituaal, nagu kommunistide ajal. Ka komparteile polnud valimised probleemiks.
On üpris loogiline, et sellega kaasneb sügavale juurdunud harjumus näpata ideid ja saavutusi, nagu oravad näppavad mune. Võime seda leebemalt nimetada ka enese ehtimiseks võõraste sulgedega. Reformierakond kaaperdas näiteks emapalga – avalikkus enam justkui ei teagi, et ammu enne vanemahüvitist oli olemas lapsehooldustasu ja polnud tarvidust uut hüvitiseliiki sisse seada, vaid tulnuks olemasolevat laiendada. Paraku seda ei saanud teha, kuna lapsehooldustasu käima lükanud Isamaaliit (jätan tagasihoidlikult täpsustamata, kes konkreetselt). Võõraste sulgede pähetorkimise värskeim näide on muidugi NATO hävitajate seljas ratsutav peaminister, mis peab looma mulje, otsekui teaks Reformierakond midagi riigikaitsest. Vastupidi, see on erakond, kes on aastaid nõudnud ajateenistuse kaotamist (sisuliselt kaitseväe hävitamist). Naljakas on ka, kuidas oravapartei esineb e-riigi eestkõnelejana. 2001. aastal tegi Reformierakond kõik, et Eestis ei võetaks kasutusele ID-kaarte.
Tervisejooks lennuväljal
Sellised libastumised ei ole enam naljakad. Need näitavad, et meie riigivõim ja kogu ühiskond on jõudnud teelahkmele. Ühel pool terendavad poliitbürood, telefoniõigus ja aina hullemaks – ning mõttetumaks – muutuv aruandlus, teisel pool paleused, mille poole kunagi püüeldi – rahvus ja vabadus. Majandusliku heaolu võivad tuua mõlemad teed, kuid esimesel juhul saab see olla vaid ajutine. Kummaline on, et taastuv telefoniõigus käib käsikäes lõputute määruste ja reeglistike sajuga, mis lämmatavad nii ettevõtjat kui riiki tervikuna. Aruanded, aruanded, aruanded. Kas midagi ka tehti, pole oluline, peaasi et arvud klapiksid. Pabereid on aina rohkem, aga tegelikud keelud-käsud kipuvad liikuma mingeid omaenda salateid mööda. Riik liigub Reformierakonna juhtimisel täiskäigul sinna, kuhu Tallinn Keskerakonna juhtimisel juba jõudnud on.
Ei maksa arvata, et käesolev kirjutis on kantud mingist vihast Reformierakonna vastu. Vastupidi, ma olen näinud selle erakonna sündi ja vaatan tema seesmist allakäiku kahjutundega. Teiseks ei ole asi mitte ühes erakonnas, vaid meie riigis. Riigiga ei mängita. Riigi ja rahva juhtimine pole mingi tervisejooks lennuväljal. Eestil ja Reformierakonnal oleks hea teineteisest veidi puhata.
Tõde selgub valimistel ja otsus ei ole ühegi erakonna, vaid rahva teha.
