Kes keda ikkagi esindab?
Ning, et lõigata juba eos läbi süüdistused ühiskonna huvide usurpeerimises, valimistega petmises, vigurdamises, oligi välja mõeldud blokk, mis esindas kõiki ja kõikjal. Kõik tublid kommunistid ei esindanud väidetavalt seega mitte ainult iseennast ja oma parteid, vaid kogu rahvast. Konkurente polnud kusagil näha ja need oleksid pidanud esindama mingeid ühiskonna- või isegi maaväliseid jõude.
Meie järgmise aasta parlamendivalimiste eel on siinmail leiutatud uus populismi ja demagoogia vorm, milleks on „esindamine“. Erinevate parteikontorite uste taga käivad igasugu esindajad nagu häälteharjuskid ja pakuvad teha kaupa. Tehingu sisuks on järgmine väide: „Ma esindan inimeste gruppi, kellel on sellised ja sellised mured ning meid pole senini kuulda võetud. Kui võtate meie probleemid tõsiselt käsile ja panete mind oma nimekirja etteotsa, võite arvestada mitte ainult minu ja mu perekonna häältega, vaid hoopis enamatega.“
Asjaosalised ise nimetavad seda enda üleminekuks esindusdemokraatiasse, nagu omal ajal filosoofid lubasid maailma seletamise asemel muutma hakata. Üks noorhärra teatas hiljuti, et tema esindab kogu Eesti vabakondlust ja tegi lepingu konkreetse parteiga. Asja mõte oli selles, et mitte kodanik N ei osale üksnes valimistel selle partei nimekirjas, vaid et ta seal osaledes esindab suurt-suurt hulka inimesi. Antud juhul vabakondlasi s.o kõikvõimalikke seltse ja seltskondi, mingi huvialaga tegelejate ringe, kõiki inimesi, kes on aktiivsed ja löövad usinalt kaasa ühiskondlikus elus. Ligikaudne arvutus näitab, et selliseid inimesi on Eestis tuhandeid, võib-olla isegi kümneid tuhandeid ja kui nende pereliikmed ja naabrid kaasa arvata, isegi sadu tuhandeid.
Ajakirjanik G ja tema sõber F võtsid hüppelauana kasutusele meie riigi uueksloomise teema. Kodulehe esiküljel ja lõpus on ära toodud nimeliselt hulk tuntud inimesi, kes riigi reformimise vajaduse teemal on sõna võtnud. Selline isikute loetlemine pole aga metafoorne seismine gigantide õlgadele, vaid mõistaandmine, nagu oleks tegemist kõigi nende arvamusliidrite esindamisega, või isegi nende nimel kõnelemisega.
Populaarne teleajakirjanik K ja kirjutav ajakirjanik P esindavad loomulikult valimistel kõiki neid tuhandeid televaatajaid ja lehelugejaid, kes on nende autorite saadete andunud vaatajad ning kirjatükkide lugejad. Pole ju keeruline reitingu alusel välja arvutada või ajalehe tiraaži hinnates väita, mitu häält võiks niisugune „esindamine“ tuua parteile, kelle nimekirjaga on liitutud. Arvud on muljetavaldavad ning järjest pöörasemaks lähevad.
Kõige värskem uudis räägib sellest, et kodanikud M ja L otsustasid kandideerida kartellipartei nimekirjas ja esindada seal kõiki puuetega inimesi ning nende eest hoolitsejaid. Samuti nendele kaasatundjaid. Pressiteates toodi sel korral ära isegi puuetega inimeste ja nendega seotud inimeste arv ̶ 500 000 inimest. Nii et see arv küünib juba pooleni kõigest valimisealistest inimestest, ning kui kõigi nende hääled endale saada, tuldaks kohe valimiste üldvõitjaks.
Kes pakub üle? Näiteks, kui parlamenti hakkaks mingis nimekirjas kandideerima terviklikku perekonda väärtustava ühingu peamees? Sel juhul esindaks ta praktiliselt kogu Eesti elanikkonda, sest vaevalt on siinmail inimest, kes ei hooliks oma perekonnast. Hääli peaks prognooside järgi tulema tohutult, kuid midagi neis ennustustes ei klapi. Ja kurb lugu on, et kui liita kokku kõik nn esindajate välja pakutud esindatavate arvud, saaksime inimhulga, mis ületab meie elanikkonna kordades.
Tegelikult ongi see kõik üks järjekordne bluff ja enda promomine valimispalaganis, et saada üldse valimisnimekirja ja seal kõrget positsiooni, kui pakutakse välja ennast mingi tunnusega inimeste grupi esindajana. Võib-olla isegi sellise esindajana, kellel on selleks monopoolne ainuõigus. Sellist võimekust tänases Eestis pole kellelgi erinevalt Nõukogude ajast, kui kommunistid olid positsiooni omandanud jõu ja vägivallaga. Samuti ei suuda „esindaja“ tegelikult pärast ka parlamenti valituks osutuna kuidagi täita oma lubadust, osaleda parlamendis juba otsustajana, mitte palujana oluliste küsimuste lahendamisel, sest teda angažeerinud parteil saab olema väga palju muid muresid ja tegemisi. Miks arvata, et teada, tuntud erakond, mis pole antud temaatika suhtes varasemalt ilmutanud erilist huvi, pärast valimisi selle enda põhiagendaks võtab.
Tegemist on nõnda valimiskampaania elemendiga avaliku arvamuse mõjutamiseks, mille on lihtsameelsetele parteialgajatele tõenäoliselt ette pannud küünilised PR firmad ja parteide keskkontorid. Sõltumata sellest, keda enda arvates valimistel esindatakse, teeb iga valija oma häält andes individuaalse valiku. Nii et selleks, et hüppamine osalusdemokraatiast esindusdemokraatiasse ei kukuks välja astumisena demagoogia ja populismi pahalõhnalisse hunnikusse, oleks korrektne öelda seda, keda esindatakse tegelikult. Nendeks on valituks osutudes need valijad, kes konkreetsele kandidaadile andsid oma hääle ja nagu senine praktika näitab, on paljudel valitutel olnud ka selle tagasihoidliku ülesandega raskusi. Niipea, kui valimistulemus on paigas, on sageli ununenud ka valimiseelsetel kohtumistel antud kõlavad esindamise lubadused.
