Eesti vabariigi 97. aastapäeva puhul tunnustab president Ilves teenetemärgiga 99 inimest
President Toomas Hendrik Ilves annab Eesti Vabariigi 97. aastapäeva eel Eestile osutatud teenete tunnustamiseks 99 inimesele riiklikud autasud.
Riigivapi I klass
- Siim Kallas – Euroopa Komisjoni asepresident 2004-2014 Riigivapi II klass
- Andrus Ansip – endine peaminister Riigivapi III klass
- Indrek Teder – jurist, õiguskantsler Valgetähe I klass
- Carl Bildt – Läänemere piirkonna koostöö ja Euroopa julgeoleku edendaja, Rootsi Valgetähe II klass
- Mihhail Lotman – kirjandusteadlane ja semiootik Valgetähe III klass
- Mikk Marran – kaitsepoliitika edendaja
- Karl Pajusalu – keeleteadlane, akadeemik, Tartu Ülikooli professor
- Maido Saar – tantsulooja ja -juht
- Hirvo Surva – koorijuht Valgetähe IV klass
- Sven Lennart Alpstål – ettevõtluse edendaja
- Viljar Aro – hariduselu edendaja
- Dan Bogdanov – informaatikateadlane
- Ahto Buldas – küberneetikateadlane, Tallinna Tehnikaülikooli professor
- Vaiko Eplik – muusik ja helilooja
- Gennadi Gramberg – rahvusvähemuste koostöö edendaja
- Veljo Haamer – infoühiskonna arendaja
- Mart-Järvo Hirtentreu – ettevõtluse edendaja
- Iira Igasta – ajakirjanik
- Ülle Jaakma – loomakasvatusteadlane, Eesti Maaülikooli professor
- Peeter Jalakas – teatrijuht ja lavastaja
- Veljo Kaasik – arhitekt
- Marika Kairjak – riigiametnik, õigusloome edendaja
- Tõnis Kanger – keemik, Tallinna Tehnikaülikooli professor
- Feliks Kark – näitleja
- Leida Kikka – ettevõtluse edendaja
- Janika Kronberg – kirjandusteadlane
- Celia Kuningas-Saagpakk – diplomaat
- Sulev Kõks – neurobioloog, Tartu Ülikooli professor
- Tõnis Kõrvits – helilooja
- Indrek Laul – ettevõtluse edendaja, klaverikunstnik
- Hellar Mutle – ettevõtluse edendaja
- Inna Ombler – riigiprokurör
- Toomas Rang – elektroonikateadlane, Tallinna Tehnikaülikooli professor
- Indrek Rohtmets – loodushariduse edendaja, teaduse populariseerija
- Riina Rõõmus – raadioajakirjanik
- Üllar Saaremäe – lavastaja ja näitleja
- Mare Vint – graafik
- Veiko Õunpuu – filmilooja Valgetähe V klass
- Tuuli Duneton – kaitsepoliitika arendaja
- Ehalill Halliste – tekstiilikunstnik
- Saamo Heldema – ajaloo talletaja Läänemaal
- Leida-Tiia Järg – muusikateadlane ja pedagoog
- Valdeko Kalma – maadlusspordi edendaja Viljandimaal
- Margus Kappel – muusik
- Mihkel Karja – kaevur, kaevandamistehnoloogia arendaja
- Silvi Karro – ajakirjanik
- Paul Kokla – keeleteadlane
- Reet Kokovkin – kohaliku elu edendaja Hiiumaal
- Marcus Adrian Kolga – eestluse edendaja Kanadas
- Gunnar Koll – sordiaretaja
- Igor Kotjuh – luuletaja, prosaist, tõlkija
- Kristo Käärmann – ettevõtluse edendaja
- Marju Lepajõe – religiooniteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud
- Linnu-Lydia Mae – logopeed, puuetega laste hariduse edendaja
- Hillar Mets – illustraator, karikaturist
- Hardi Meybaum – ettevõtluse edendaja
- Urmas Nemvalts – illustraator, karikaturist
- Mati Nõmmiste – audiitortegevuse arendaja
- Helle-Reet Paris (Vahersalu) – kunstihariduse edendaja
- Aivar Pikkmets – talupidaja, ettevõtluse edendaja
- Pille-Riin Purje – teatrikriitik
- Leida Rammo – näitleja
- Rasmus Rask – lastekaitse edendaja
- Riho Ridbeck – muusik ja koorijuht
- Viiu Sillaste – tehnikahariduse edendaja, Tallinna Tehnikakõrgkooli professor
- Alan Teder – eesti muusikakultuuri tutvustaja, Kanada
- Marko Tiirmaa – kohaliku elu edendaja, riigikaitseõpetaja, kaitseliitlane, nooremleitnant
- Ruslan Trochynskyi – muusik, Eesti–Ukraina kultuurisidemete edendaja
- Viivi Voorand – muusikapedagoog ja koorijuht
- Rein Väli – represseeritute eestseisja Saaremaal
Valgetähe medal
- Fedor Shantsyn – ajaloo talletaja Narvas
Eesti Punase Risti II klass
- Urmas Lepner – arstiteadlane, kirurgia arendaja
Eesti Punase Risti III klass
- Mart-Peeter Erss – sotsiaaltöö arendaja
- Tõnu Vanakesa – kirurg
Eesti Punase Risti IV klass
- Taimi Allas – vereandja
- Kaja Arbeiter – perearst
- Eva Kirillova – puuetega inimeste eestseisja
- Anne Kõiv – puuetega laste hariduse edendaja
Eesti Punase Risti V klass
- Peeter Hallist – vereandja
- Vello Vaarmets – vereandja
Kotkaristi II klass
- Frederick Ben Hodges – Eesti ja NATO koostöö edendaja, kindralleitnant, USA
Kotkaristi III klass
- Kaupo Rosin – kaitseväelane, kolonelleitnant
Kotkaristi IV klass
- Arne Hass – kaitsepolitseinik
- Toomas Õmblus – kaitsepolitseinik
Kotkaristi V klass
- Kert Kotkas – politseiametnik, politseileitnant
- Viktor Preiman – vabadusvõitleja
- Reimo Raivet – politseiametnik, politseileitnant
- Andrei Taratuhin – politseiametnik, politseikapten
Kotkaristi kuldrist
- Kersti Nüüd – politseiametnik, piirivalve-vanemkonstaabel
- Aleksandr Pavlov – kaitseliitlane, kapral
Maarjamaa Risti I klass
- Timothy John Berners-Lee – arvutiteadlane, World Wide Web’i looja, Suurbritannia
Maarjamaa Risti II klass
- Neelie Kroes – digitaalse ühisturu edendaja, endine Euroopa Komisjoni asepresident, Madalamaad
Maarjamaa Risti III klass
- Nils Göran Bronner – Eesti ettevõtluse toetaja, Rootsi
- Janis Kažocinš – Eesti–Läti julgeolekukoostöö edendaja
- Elmer MacKay – Eesti sõjapõgenike abistaja Kanadas
- Christopher P. Skaluba – Eesti– NATO koostöö edendaja, USA
- Timothy Snyder – ajaloolane, Yale’i Ülikooli professor, USA
Maarjamaa Risti IV klass
- Saska Saarikoski – ajakirjanik, Soome
Maarjamaa Risti V klass
- Zinaida Strogalštšikova – vepsa kultuuri edendaja, Venemaa
KERSTI NÜÜD, Kotkaristi kuldrist
Pätte jahtides tuleb jahiinstinkt peale
Pimedas metsas salakaubavedajaid taga ajav õbluke Kersti Nüüd on koerajuht, kes tööst vabal ajal peab veiseid, hobuseid ja kanu ning restaureerib vanamööblit.
Kolleegid iseloomustavad Kersti Nüüdi kui tublit, tarka ja hakkajat naist, kes on hästi jutukas ning vaimustub kõigest. Ja neil on täiesti õigus.
39aastane Nüüd on tunnustatud piirivalve koerajuht, kelle argipäeva kuulub öine pättide tagaajamine. “Muidugi oleks see tore, kui salakaubavedajad ja piiririkkujad päeval tegutseksid,” muigab ta. Loogiline ka, sest kui tema Belgia lambakoer, malinoisi tõugu Aron jälje üles võtab, tuleb lühikest kasvu väikesel naisel vaadata, kuidas suurel neljajalgsel kannul püsida.
Mitmekilone turvavest ühes varustusega seljas, on ta sunnitud loomale järgnema kõikjale. Rada viib tihtilugu läbi soode, läbi paksu tihniku, võsa ja võpsiku.
“Pean jälgima, et silmi peast välja ei jookseks, samas märkama ümbrust, leidma märke, hoidma ühendust ja infot jagama,” kirjeldab Nüüd. Adrenaliin hoiab teda liikvel, ning kui koer on juba hasardis, siis hakkab ka naisel jahiinstinkt tööle.
Tunneb koeri hästi
Väga pikalt ta oma töö detailidel peatuda ei saa ega taha ka. “Mul on lihtsalt rohkem õnne olnud ja me oleme Aroniga ilusti jäljele saanud, aga see ei tähenda, et teised teeks vähem tööd,” kommenteerib ta tagasihoidlikult aasta lõpus saadud ametisisest preemiat.
Parema meelega räägiks ta hoopis koertest, sest lisaks temale on ka abikaasa Janek piirivalvur ja koerajuht. “See on tõesti ime, kuidas nad jälje üles võtavad,” kostab Nüüd. “Minu arvates võiks neid piiri peal ja politseiski palju rohkem olla.”
Et Nüüd loomi armastab, tõendab ka Jõgeval sündinud ja üles kasvanud naise lapsepõlvesoov saada politseikoeraks. Sirgudes mõistis ta aga, et see pole siiski võimalik ning proovis kätt politseinikuna.
“Mu katsete tulemused olid suurepärased, aga kooli ei võetud, sest Jõgevale ei tahetud naispolitseinikku,” meenutab Nüüd. Nii veetis ta mõne aasta kohalikus tanklas töötades, vareseid kodustades ja pesukaru pidades.
“Lõpuks avastasin ma piirivalvuri elukutse,” kostab Nüüd. Õpingud seljataga, suunati naine tööle Põlvamaale Orava raudteejaama, kus ta asus kontrollima Venemaalt tulevate ja sinna minevate rongide dokumentatsiooni.
“Teiste piirivalvuritega Piusa kordonis elades sain teada, mis asi on roheline piir, ja mulle hakkas see kohe meeldima,” räägib Nüüd. Kui ta siis lõpuks piirivalvekoeri nägi, oli asi otsustatud.
Tõsine maanaine
Kümne aasta eest piirivalvesse tööle läinud naine on koerajuht olnud viis aastat. Täpselt nii kaua on ta ka elanud oma abikaasa ja 9aastase poja Simmoga Vastseliina vallas Kirikmäel. “Olen alati tahtnud maal elada ja siin ma nüüd olen,” õhkab ta õnnelikult.
Temas on tõsist maanaise verd, sest kui Nüüd veel hiljuti arvas, et tema ei hakka kunagi lehma pidama, siis praegu on ta veendunud, et just lehm ongi naiste loom. Asi on lausa nõnda, et kui ta aasta lõpus oma tööandjalt tulemusliku töö eest preemiat sai, ostis esimese asjana oma koerale diivani.
“Tahtsin muidugi ka endale diivani osta, aga kõik lõppes sellega, et tõin siia hoopis neli herefordi tõugu veist,” muheleb ta.
Lisaks on tal kaks hobust, pull ja uhke eri tõugu kanade kollektsioon. Enne talupidamist oli ta kirglik kuduja ja õmbleja, pannes käsitöö tegemisel rõhku loomingulisusele ja kunstipärasusele.
Kersti restaureerib enda rõõmuks vanamööblit ning tegeleb oma uue kire roosidega. Kui juhtub olema tööst vaba päev, läheb ta Kagu-Eesti maaliliste küngaste vahele ratsutama.
MIRJAM NUTOV
ÜLLE JAAKMA, Valgetähe IV klass
Naine, kes saab hakkama nii teaduse kui administraatoritööga
Professor Ülle Jaakma on maailmatasemel loomakasvatusteadlane.
Ta on Eesti Maaülikooli teadusprorektor, sigimisbioloogia osakonna juhataja ning veterinaarmeditsiini ja toiduteaduse doktoriõppekava juht.
Ülle Jaakma on Tartu Ülikooli lõpetanud küll bioloogina, ent praegu on tema kodukool Eesti Maaülikool ning peamine valdkond embrüotehnoloogia.
Embrüosiirdamisest kasvas välja ka kogu maailmas kõlapinda leidnud Eesti teadusprojekt transgeense kloonvasika loomiseks. See tähendab, et teadlased püüavad rakku sisestada ravigeeni, rakust kasvatada embrüoid ja nendest kloonida vasikaid, kes lehmaks saades hakkavad lüpsma ravipiima.
Eelmisel suvel jõuti koos Tartu Ülikooli teadlastega selleni, et sündis transgeenne kloonvasikas Juuni, kes elas kolm kuud, kuid kahjuks suri.
“Olen Muhu saarel üles kasvanud ja loomad olid meie kodus alati olemas. Mu ema oli veterinaarvelsker, kes tegi Muhu saarel loomaarstitööd,” on Ülle Jaakma Maalehele rääkinud. “Kaalusin ise ka loomaarsti elukutset, aga Vene ajal oli see naistele ikka väga ränk. Nii otsustasin bioloogia kasuks – lõpetasin TÜ bioloogia erialal ja töötasin esialgu hoopis taimedega.”
Loomakasvatuse ja veterinaaria instituudis (ELVI) oli 1982. aastal loodud uus töörühm, kes alustas embrüosiirdamise katsetega, ja Jaakma liitus 1985. aastal sellega.
Kui piirid lahti läksid, suundus Jaakma Uppsalasse Rootsi põllumajandusteaduste ülikooli, et õppida munarakkude katseklaasiviljastust. “Töötasin seal kolm kuud maailmakuulsate professoritega, kellele vaatasin alt üles, see oli mulle väga suur au!” Oma teadmisi embrüosiirdamisest, embrüote soo määramisest jms asus ta praktikasse rakendama mitmes Eesti farmis – Põlva Agros, Aravete Agros, Tormas.
2013. aastal valiti Ülle Jaakma Eesti Maaülikooli teadusprorektoriks. Kuigi labori asemel tuli hakata enamikku ajast veetma kabinetis, ei kurda Jaakma ka selle üle.
“Teadusprorektori roll annab võimaluse vaadata teadusmaailma ja meie tegevust selles laiemalt,” räägib ta. “Et teha edukalt tänapäeva rakendusteadust, peavad olema väga tugevad alusuuringud. Paraku on nii, et kõik välised muutused taimedes või loomades on alguse saanud rakutasandil. Kui mõistame, mis toimub raku sees, on kergem mõista ka seda, mida silmaga näeme.”
Selleks tuleb prorektori sõnul võtta teadustöös kasutusele kaasaegsed tehnoloogiad – minna geenide, molekulide ja rakkude tasandile. Edu on võimalik siis, kui osatakse molekulaarsel tasandil toimuv kokku panna globaalsete muutustega. See tähendab, et molekulaarbioloogiat, geneetikat ja teisi sarnaseid teadusi tuleks ülikoolis palju rohkem õpetada. Selleks aga on vaja raha, ning teaduse rahastamine on praegu üks teadusprorektor Jaakma suuremaid muresid ja ka tegevuspõlde.
LII SAMMLER
AIVAR PIKKMETS, Valgetähe V klass
Talunik, kes seisab kõige elava eest
Mätiku talu peremees Aivar Pikkmets Pärnumaalt Koonga vallast on Eesti üks eesrindlikumaid mahetootjaid.
Mätiku talust tuleb mahepiim ja -vili, talu hooldab looduslikke kooslusi. Eestimaa Looduse Fond tunnistas Mätiku talu läinud aastal Läänemere-sõbralikuks põllumajandustootjaks, sest seal on mitmekesine tootmine ning keskkonda säästev külvikord.
Pikkmetsa pere peab talu 1991. aastast, alustati kolme lehma ja 10 ha maaga. Aastatega on pere ümberkaudseid maid kokku ostnud ja nüüd on talu omandis 400 ha maad, lüpsilehmi laudas poolesaja ümber.
Mätiku talu saadab Tallinna mahepiima, mida tarbijad saavad osta TÜ Eesti Mahe piimaautomaatidest Järve, Kadaka, Kakumäe, Mustakivi, Keila, Anne, Ringtee, Sõbra, Veeriku ja Jaamamõisa Selverist, Laagri Maksimarketist ning Ülemiste Rimist alates 2012. aastast.
“Katsume toota head piima ja suurendada koguseid,” ütleb Aivar Pikkmets. “Oleme saanud palju positiivset tagasisidet.”
Mahetootmisele läks Pikkmets üle kümmekond aastat tagasi. Sestpeale on peremees häälekalt nõudnud mahepiimale võimalusi, et seda ei segataks tavapiimaga kokku ja et talumees saaks selle väärt piima tootmise eest kõrgemat hinda.
“Toorpiima müük on tõsine tegevus, pangalaenuga tuli soetada automaadid, Maaelu Edendamise Sihtasutus andis meile tagatise,” nendib talupidaja.
Keskkonnakaitsjad on põllumeestele ette heitnud Läänemere saastamist. Mätiku talu on selles mõttes vastupidine näide: Läänemere-sõbralikuks farmiks tituleeritud talus tegutsetakse loodusega kooskõlas ega kasutata taimekaitsevahendeid ning hoitakse seeläbi mulda ja vett reostuse eest.
Peremees harib ka ümberkaudseid põlde mitmesajal hektaril, viljapõlde toidetakse sõnnikuga. Kasvatatakse nisu, rukist, kaera ja rapsi. Enamik viljast läheb oma loomadele. Loomad on vabapidamisega laudas.
“Koonga vallas on kehvad põllumaad, tootlikkus madal, siia sobib vaid mahetootmine,” ütleb mahetootja. “Peame piirduma oma loodusliku ringlusega ja hoidma külvikorra paigas. Lehmad väärindavad rohu ja sõnnik toidab viljapõldu.”
HEIKI RAUDLA
