Naine, kes saab hakkama nii teaduse kui administraatoritööga

Professor Ülle Jaakma on maailmatasemel loomakasvatusteadlane.

Ta on Eesti Maaülikooli teadusprorektor, sigimisbioloogia osakonna juhataja ning veterinaarmeditsiini ja toiduteaduse doktoriõppekava juht.

Ülle Jaakma on Tartu Ülikooli lõpetanud küll bioloogina, ent praegu on tema kodukool Eesti Maaülikool ning peamine valdkond embrüotehnoloogia.

Embrüosiirdamisest kasvas välja ka kogu maailmas kõlapinda leidnud Eesti teadusprojekt transgeense kloonvasika loomiseks. See tähendab, et teadlased püüavad rakku sisestada ravigeeni, rakust kasvatada embrüoid ja nendest kloonida vasikaid, kes lehmaks saades hakkavad lüpsma ravipiima.

Eelmisel suvel jõuti koos Tartu Ülikooli teadlastega selleni, et sündis transgeenne kloonvasikas Juuni, kes elas kolm kuud, kuid kahjuks suri.

“Olen Muhu saarel üles kasvanud ja loomad olid meie kodus alati olemas. Mu ema oli veterinaarvelsker, kes tegi Muhu saarel loomaarstitööd,” on Ülle Jaakma Maalehele rääkinud. “Kaalusin ise ka loomaarsti elukutset, aga Vene ajal oli see naistele ikka väga ränk. Nii otsustasin bioloogia kasuks – lõpetasin TÜ bioloogia erialal ja töötasin esialgu hoopis taimedega.”

Loomakasvatuse ja veterinaaria instituudis (ELVI) oli 1982. aastal loodud uus töörühm, kes alustas embrüosiirdamise katsetega, ja Jaakma liitus 1985. aastal sellega.

Kui piirid lahti läksid, suundus Jaakma Uppsalasse Rootsi põllumajandusteaduste ülikooli, et õppida munarakkude katseklaasiviljastust. “Töötasin seal kolm kuud maailmakuulsate professoritega, kellele vaatasin alt üles, see oli mulle väga suur au!” Oma teadmisi embrüosiirdamisest, embrüote soo määramisest jms asus ta praktikasse rakendama mitmes Eesti farmis – Põlva Agros, Aravete Agros, Tormas.

2013. aastal valiti Ülle Jaakma Eesti Maaülikooli teadusprorektoriks. Kuigi labori asemel tuli hakata enamikku ajast veetma kabinetis, ei kurda Jaakma ka selle üle.

“Teadusprorektori roll annab võimaluse vaadata teadusmaailma ja meie tegevust selles laiemalt,” räägib ta. “Et teha edukalt tänapäeva rakendusteadust, peavad olema väga tugevad alusuuringud. Paraku on nii, et kõik välised muutused taimedes või loomades on alguse saanud rakutasandil. Kui mõistame, mis toimub raku sees, on kergem mõista ka seda, mida silmaga näeme.”

Selleks tuleb prorektori sõnul võtta teadustöös kasutusele kaasaegsed tehnoloogiad – minna geenide, molekulide ja rakkude tasandile. Edu on võimalik siis, kui osatakse molekulaarsel tasandil toimuv kokku panna globaalsete muutustega. See tähendab, et molekulaarbioloogiat, geneetikat ja teisi sarnaseid teadusi tuleks ülikoolis palju rohkem õpetada. Selleks aga on vaja raha, ning teaduse rahastamine on praegu üks teadusprorektor Jaakma suuremaid muresid ja ka tegevuspõlde.