Ketid põlevad, ärimehed hävivad, apteegid saavad proviisoritele?
Täna arutab Riigikogu võimalust teha apteegiäris revolutsioon ning lubada tulevikus üldapteeke pidada vaid proviisoritel. Praegu farmaatsiakontsernidele kuuluvad ketiapteegid tuleb siis maha müüa.
Tartumaa Rõngu apteegi omanik ja proviisor Ille Songisepp ärkab igal hommikul kell 5, et suurele apteegiahjule tuli alla teha.
Tööpäeva alguseks on teenindussaalis juba soe õhk sees ning Songisepp, kes on samas majas töötanud juba 1981. aastast, võtab letil asetseva arvelaua taga koha sisse. Arvuti on apteegis mõistagi samuti olemas, kuid arvelaud sobib XIX sajandi kivihoone miljööga paremini.
Kliendid ukse taga just ei tungle. See pole tingitud ainult asjaolust, et liikluspolitseile meeldib oma autoga seista just Rõngu apteegi ees ja see mõnel kundel ehk julguse ära võtab. Rõngu on lihtsalt väike koht, rahvast vähe.
“Kliente on väikeses kohas vähe küll, aga minu juures käivad kindlad inimesed, kes on minuga ilmselt harjunud,” ütleb Songisepp. “Maa-apteeker on ju ka arsti käepikendus.”
Tihti juhtub nõnda, et inimesed käivad linnas arsti juures, ostavad linnaapteegist rohud ... ning tulevad siis Rõngus Ille Songisepa käest küsima, kuidas neid rohtusid võtta tuleb.
“Linnas ei julge nad kõiki asju nähtavasti küsida,” nendib apteeker.
Nagu enamik maa-apteeke, on Rõngu oma klassikaline proviisoriapteek. Ukse kohal särab küll ühe tuntud apteegiketi logo, kuid see väljendab ainult “sõbrasuhet” selle ketiga. Sõbrasuhte sisu on vaid apteegiketi kaubamärgi ja soodustuste kasutamine. Apteegi omanik ja valitseja on siiski Ille Songisepp ise, tema vastutab oma näo ja nimega kõige eest.
“Ka kaupa võin tellida igalt poolt, mitte ainult selle keti käest, kelle sõber ma olen,” sõnab proviisor.
Täna arutab Riigikogu seaduseelnõu, mis muudab juba lähitulevikus sellisteks proviisoriapteekideks kõik üldapteegid nii maal kui linnas.
Proviisor omanikuks
Suurtele apteegikettidele on siiani kuulunud kuni 75% Eesti ravimikäibest. Selle näitaja poolest oleme Euroopas auhinnalisel kolmandal kohal. Meist ketistunumad on vaid Islandi (83%) ja Norra (77%) ravimiturud, meile järgnevad Läti (70%) ja Leedu (65%). Enamikus Euroopa maades on apteegiturg märksa killustunum.
Kuid Eesti eripära on ka asjaolu, et meie suured apteegiketid kuuluvad ravimite hulgimüüjatele. Kaks peamist apteegigruppide omanikku – Tamro ja Magnum Medical – on ühtlasi ka ravimite maaletoojad.
Paljudes teistes riikides kehtib aga põhimõte, et apteeki võib omada vaid selles apteegis töötav proviisor ise. Nõnda on lood Soomes, Saksamaal ja mitmes teiseski riigis.
Eestis reguleerisid apteegi asutamist seni n-ö geograafilised piirangud. Linnades pidi olema vähemalt 3000 inimest ühe apteegi kohta, maal ei tohtinud apteeki teha teisele lähemale kui üks kilomeeter. Kui vakantsele tegevusloale oli mitu soovijat, valiti võitja liisuheitmise teel.
Kuid Riigikohus tunnistas sellised asutamispiirangud põhiseadusvastasteks.
Riigikogus praegu arutlusel oleva ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (782 SE) menetlemist juhtiv sotsiaalkomisjon on võtnud suuna sellele, et juba lähitulevikus peaksid kõik Eesti üldapteegid muutuma proviisoriapteekideks. See tähendaks ravimite hulgi- ja jaemüügi lahutamist. Ka Euroopa Kohus on leidnud, et proviisoriapteegid on rahva tervishoiu seisukohast turvalisem lahendus kui äriapteegid (ehkki ka viimased ei ole Euroopa õigusega vastuolus).
Tulevikus peab iga üldapteegi enamusosalus (s.t rohkem kui 50%) kuuluma proviisorile. Üks proviisor võib olla seotud kuni nelja üldapteegiga 4000 või enama elanikuga asulas, kusjuures vähemalt ühes neist peab ta isiklikult töötama apteegijuhatajana. Maa-apteeke võib üks proviisor omada piiramatul arvul.
Oluline on ka plaanitav säte, et nelja apteegi piirang suuremates asulates kehtib mitte üksnes enamusosalust omavate proviisorite, vaid ka väikeaktsionäride kohta. Seega ei tohi eelnõu kohaselt kellelgi olla osalust rohkemas kui vaid neljas linnaapteegis.
Säte on mõeldud välistama olukorda, kus mõni ärimees või firma soetab 49protsendise osaluse kümnetes või sadades apteekides ning omandab seega taas turgu valitseva jõu.
Mingeid muid piiranguid apteekide asutamisele seaduseelnõu kohaselt ei rakendata, kinnitab Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof (SDE).
Ent mida nelja apteegi piirang suuremates kohtades täpsemalt tähendab? Kas üks proviisor võib omada nelja apteeki Tartus, nelja Tallinnas, nelja Pärnus jne?
Ei või, vastab Pikhof. “Eelnõu tekstist ja selgitustest nähtub, et proviisor võib omada kuni nelja apteeki, mis asuvad ükskõik millises suuremas asulas, lisaks ükskõik kui palju apteeke väiksemates asulates.”
Kas aga võivad ketid oma osalust peita tütarettevõtete lõputu võrgustiku taha? Selliseks kahtlustuseks annab alust apteegikettide senine praktika. Näiteks uute apteekide asutamise liisuheitmise võitmiseks asutasid nad mitmesajapealisi riiulifirmade “farme”, et suurendada oma võidu tõenäosust.
Pikhof kinnitab, et selline vingerdamine on välistatud. “Eelnõu tekstist ja selgitustest nähtub, et apteekide arvu piirang kehtib kõigi isikute suhtes, kellele otseselt või läbi teise eraõigusliku juriidilise isiku kuuluvad apteegi osad või aktsiad. Iga eraõiguslik ettevõte viib füüsilise isikuni ning ka mitmest eraõiguslikust isikust nii-öelda jada tekkimisel on võimalik tuvastada füüsilised isikud ettevõtete taga,” selgitab ta.
Sotsiaalkomisjoni praeguse plaani kohaselt jõustub uus apteegikorraldus pärast viieaastast üleminekuaega, üldapteegi tegevusload tuleb uute tingimustega vastavusse viia 1. aprilliks 2020.
Seda muidugi juhul, kui Riigikogu sotsiaalkomisjon kavandatu tõepoolest heaks kiidab ning seaduseks vormistab.
Terve konkurents jääb
Eesti Apteekrite Liidu juhatuse liige Ülle Rebane (Põltsamaa Uus Apteek) ütleb, et säärane reform oleks väga tervitatav. “Oleme aastaid soovinud, et apteegid kuuluksid just proviisoritele,” sõnab ta.
Sel soovil on mitu põhjust. Esiteks kaitseb see väiksemate kohtade apteeke (mis kõik on valdavalt proviisoriapteegid) kettide karmi ning võimalik, et vahel lausa kõlvatu konkurentsi eest.
Täiesti vabas turusituatsioonis võib kett asutada mõnda väiksemasse kohta uue apteegi ning lasta sel mõne aasta vältel kahjumiga tegutseda, et vana proviisoriapteek madalate hindade abil välja süüa. Kui see on uksed sulgenud, ongi ketiapteegist saanud kohaliku turu peremees.
Lääne-Virumaa Tamsalu apteeker Külli Maasik kardab, et just nii võibki juhtuda tema apteegiga. “Tamsalu on väike koht, kus on vähem kui 2000 elanikku. Nüüdseks on teatavaks saanud, et Euroapteek planeerib avada ka siia apteegi. On selge, et väikesesse asulasse kaht apteeki vaja ei ole, sest nad ei majandaks end ära. Seetõttu mängitakse samale kaardile nagu Kundas – nõrgem tegija lihtsalt suretatakse välja, olles valmis selle nimel kandma kas või mitu aastat kahjumeid,” kirjutas Maasik Maalehele.
Euroapteek oma plaane Maalehele ei kommenteerinud. Maasik aga lisas, et kardab kõige rohkem võimalust, et ketid hakkavad väikestesse kohtadesse looma haruapteeke, mille nõuded ruumidele ja muudele tingimustele on madalamad kui praegu tegutsevatel põhiapteekidel. “Kui konkurent tuleb, siis olgu samuti tegu just põhiapteegiga,” ütleb Maasik.
Ka Valgamaal Puka apteeki pidav Marika Oksaar leiab, et ei ole hea, kui väikeses kohas tuleb suur apteegikett vana kohaliku apteegiga “üle tee” konkureerima. Oksaare apteek on täiesti sõltumatu, see pole ühegi ketiga isegi “sõbrasuhetes”.
Ülle Rebase sõnul oleksid lisameetmed maa-apteekide kaitseks teretulnud, kuid sobivate meetmete leidmine on keeruline just Riigikohtu lahendi tõttu. Mäletatavasti tunnistas see kilomeetrise vahemaa nõude maa-apteekide vahel põhiseadusvastaseks.
“Teine proviisor võib edaspidi tulla teise proviisori külje alla konkureerima. Aga kui see on tõesti teine proviisor, siis see on terve konkurents, seda me ei saagi keelata,” leiab ta. “See pole võrreldav sellega, mis praegu toimub, kus kett tahab proviisorit välja süüa.”
Proviisoriapteekide nõue annab proviisoritele juurde ka kindlust ja julgust iseenda peremeheks hakata, lisab Rebane. Tema sõnul näitavad uuringud, et valdav osa proviisoreist tahaks töötada omaenda apteegis, see on ka enamiku proviisoriüliõpilaste unistus.
Praegu kettidele ja firmadele kuuluvad apteegid tuleb seaduse vastuvõtmise korral viie aasta jooksul sulgeda või maha müüa.
Ülle Rebase sõnul ei ole osa linnaapteekide sulgemine mingi õnnetus. “Selliseid apteeke, mis pole kasumlikud, kuid mida ketid on lihtsalt töös hoidnud, on piisavalt palju. Neid apteeke polegi vaja,” leiab ta. “Ei pea kesklinnas olema apteek iga nurga peal, kaubanduskeskuses lausa mitu.”
Ta lisab, et Eestis on ühe apteegi kohta 2500 elanikku, mujal Euroopas 5000–7000. Kõige rohkem elanikke – 13 000 – on ühe apteegi kohta Rootsis. Väikese rahvaarvuga Eesti paistab silma erakordse apteegirikkuse poolest.
“Ka maal on meil piisavalt apteeke. Eelmisel aastal tegi Tartu Ülikool uuringu, millest järeldus, et maapiirkond on apteekidega hästi kaetud. Ja need on just proviisoriapteegid. Kui riik tahab hoida maa-apteeke, siis peab ta hoidma proviisoriapteeke,” räägib Rebane.
Kasumlikud ketiapteegid tuleb aga viie aasta jooksul proviisoritele müüa. Kust nad nende ostmiseks raha võtavad?
“Selleks on ju olemas pangad,” vastab Rebane. “Lisaks on võimalik vähemusaktsionärideks kaasata kedagi, kellel raha leidub, kas või pereliikmeid.”
Apteek pole lihtsalt äri
Aravete apteek Järvamaal on näide proviisoriapteegist, mis on ise suutnud laieneda kodukohast kaugemalegi. Apteegil on nimelt haruapteek Harjumaal Aegviidus.
“Mina töötan siin Aravetel, farmatseut aga töötab Aegviidus,” kirjeldab apteegi juhataja Lea Kruusimägi oma ettevõtte tööjaotust.
Ka Aravete apteek on ühe ketiga sõbrasuhetes, kuid peab end sellest hoolimata sõltumatuks. Apteegi majandamine on juurdeõpitav lihtsamini kui proviisorielukutse omandamine, kinnitab Kruusimägi.
“Mina töötasin aasta pärast ülikooli Jõhvis, sain sealt kõva praktika. Jõhvi kooliga võisin tulla maale ja ise majandama hakata. Ma küll ei teadnud suurt midagi raamatupidamisest, kuid see oli juurdeõpitav,” meenutab ta. “Küllap praegu õpetatakse ülikoolis ka raamatupidamise aluseid ja majanduse aluseid.”
Kuid mille poolest on proviisorist omanik ühele apteegile parem kui tavaline äriomanik? Kruusimägi selgitab, et siin tuleb mängu proviisori ametialane südametunnistus. “Omanikule on tähtsad müüginumbrid, kuid proviisor ei saa ju inimesele kasutut asja pähe määrida. Inimese tervis on kõige olulisem,” ütleb ta. “Apteegiteenus ei ole vabaturuteenus, see on meditsiiniteenus.”
Just seetõttu ei taha apteekrid kuuldagi ideest, et osa käsimüügiravimeid võiks saadaval olla poeriiuleil. Nad näevad juba praegu, kuidas inimesed tormavad telereklaamide mõjul näiteks gripisümptomite raviks mõeldud tooteid ostma gripi profülaktikaks. Apteekrid oskavad selliseid inimesi veel õigele teele juhatada, kuid poemüüjatelt ei saa ju seda nõuda.
Mõne aasta eest pakuti Kruusimägile võimalust oma apteek maha müüa ja ise sinna tööle jääda. Kruusimägi ei nõustunud, pidades sõltumatust väärtuseks omaette.
Ent kui uus seaduseelnõu vastu võetakse, ehk laieneb Aravete apteek hoopis ise uutele turgudele? Proviisor Kruusimägi võib siis ju juurde osta neli linnaapteeki.
“Pean laskma oma poegadel ja miniatel proviisoriteks õppida,” muigab Lea Kruusimägi vastuseks.
Muudatused õhus
Suur apteegireform
- Eestis on kokku 471 apteeki, neist ca 200 proviisoriapteegid. Valdavalt on tegu väikelinna- ja maa-apteekidega. Ülejäänud kuuluvad firmadele, sh ravimite hulgimüüjatele Magnum ja Tamro.
- Riigikogu sotsiaalkomisjoni ettepanekul tuleks ravimiseadust muuta nõnda, et ravimite jae- ja hulgimüügiga ei saaks tegelda ühele omanikule kuuluvad ettevõtted. Apteekide enamusomanikud tohiksid eelnõu kohaselt olla vaid proviisorid.
- Eelnõu jõustumisel kehtestatakse piirangud üldapteegi tegevusloa väljastamisele: füüsilisest isikust ettevõtja peab olema proviisor ja töötama vähemalt ühes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis juhatajana. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul peab enam kui 50 protsenti selle osadest või aktsiatest ja valitsev mõju kuuluma proviisorile, kes töötab vähemalt ühes temale väljastatud tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis juhatajana.
- Üks proviisor võib olla seotud kuni nelja üldapteegiga 4000 või enama elanikuga asulas. Apteekide arv väiksema elanike arvuga asulates ei ole piiratud.
- Piirang kuni nelja üldapteegi aktsiate omamisele kehtib kõigile osanikele, ka vähemusaktsiate omanikele.
- Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (782 SE) teine lugemine toimub Riigikogu täiskogus 12. veebruaril. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis kolmas lugemine on 18. veebruaril.
- Eelnõu võib kohata apteegikettide ägedat vastuseisu. Euroapteek OÜ juhatuse liige Eno Juul kirjutas jaanuaris sotsiaalministeeriumile, et kavandatav omandipiirang on vastuolus põhiseadusega ning selle jõustamine toob kaasa kohtuvaidlused. “Ehk siis puudub põhjendus sellise sundvõõrandamise õigustamiseks. Eelkõige puudutab see ju välisinvestoreid. Selle tegevuse rahvusvaheline sõnum on: “Eestis ei ole investeeringud kaitstud ega oodatud,”,” märkis Juul.
- Tamro esindaja Tiina Kadak teatas Maalehele: “Tamro kavatseb käituda vastavalt seadusele. Loodame, et riik töötab välja üleminekuaja ehk viie aasta jooksul mõistlikud mehhanismid apteekide sundvõõrandamisel õiglase hinna saamise tagamiseks.”
